All posts by sepp

Eksistentsiaal- ja kaubandusteadaandeid

Endiselt elus. Joon kohvi. Tiksun. Halle karvu tuleb juurde. Lapsed kasv… oodake, las ma söön oma koogi ära enne kui lapsed lõunauinakust ärkavad…

Ehk siis lapsed kasvavad mühinal. Varsti tagasi lasteaeda. Naine on sama. Kodulaen tiksub ka. Auto oleks vaja hooldusesse viia. CV’d oleks vaja uuendada. Remontida oleks vaja – ikka omajagu. Isegi pildistanud olen sellele aastal…

Mis tuletab meelde – mul on kaamera üle – Nikon D7000 koos objektiivi ja muu vajaliku kolaga. Umbes 333 euro eest. Äkki on sul vaja? Reservi peaks veel 100 000 klõpsu olema. Soodsa tähtedeseisu korral võib vahetada ka mingi uuemapoolse arvuti vastu – praegune juba 10a vana – töötab ilusti, a uuemad LR/PS vaevalt, et jooksevad…

Stumblr ´n fall…

Teatame sügava kurbusega, et 17. detsembril lahkub peale rasket haigust meie hulgast Tumblr. Kahjuks nõrgestas pikaaegses korporatiivtuuletõmbuses saadud keegi-ei-maksatsirroos Tumblri organismi sedavõrd, et ootamatu õuna kurkutõmbamine osutus nii  tõsiseks komplikatsiooniks, et patsient tuli viia kunstlikusse koomasse…

Eluolueleegia

Vetsus peab olema dušš,
et saaksid end puhtaks pesta,
kui ei ole paberit,

sest su jõnglased
on terve rulli
märjaks kastnud
duši all.

– – –

Koristasin elamist maineka sisustusajakirja jaoks
(ilmub ainult instagrammis, sest häšštääginfluenšer)

Õige nurga alt näeb välja nagu elaksin Kalamajas
Ja pildilt ei saa ju aru, et põrand kleebib…

– – –

Mul on lõunapoolne, päikeseline veranda.
Suured aknad, mida ei ole viitsinud aastaid pesta.

Pesin. Nüüd istun oma lõunapoolsel,
päikeselisel verandal
ja kõrben…

Pirates of the Arachnibbean

Hommikusöögilaua tegelasidee: ämblik-piraadid
– nunnu nelja silmalapiga röövel (+ vähemalt 1 paar prille, sest ämblike silmanägemine on kasin)
– väga osav taglases ronija
– aeg-ajalt tõmbab purje asemel üles võrgu, et supi jaoks kajakaid püüda
– lippudega signaliseerimises kordi kiirem, sest “kanaleid” mitu
– jne

Magamaminekutseremoonia vol miljon

Neljane räägib põlevisilmi, et tal voodi all kaks koletist, kes söövad just 4a lapsi. Ja salatit. Esiteks – kellel ei oleks. Teiseks – tasakaalustatud toitumine FTW!

Soovitan lapsel neile öelda, et ta on 3a muruniiduk Kaarel – et neid veidi segadusse ajada. Aga igaks juhuks võtab laps nad käekõrvale ning viime nad ka külmiku juurde, kus anname neile rosoljet.

Viie minuti pärast laps tagasi… “Neil on laps ka, selline nunnu, tema tahab ka”. Egas midagi – kuidas sa lapse nälga jätad – isegi kui tegemist on koletisega. Teen ukse lahti, külmkappi ta hüppab ja täis kõhuga magama ta läeb.

Möödub veel paar minutit. “Seal teise voodi all nurgas on ka kaks tükki…” Lepime lapsega kokku, et a) olgu need nüüd viimased ning b) ma annan neile ise süüa. Ja et lasen nad magamistuppa tagasi alles siis, kui laps ise juba magab. Laps ütleb kollidele, et rosolje on külmikus, isa aitab ja kaob ise magamistuppa. Ajan end juba peaaegu püsti, et külmka… Pfff, neid ei ole ju olemas.

Aga kui ON olemas JA saavad 4a lapsest jagu, võivad nad vabalt ka ise kapist rosoljet võtta – ega meil pole siin mingi teenindusasutus.

Per aspera ad aaaaaaarrghhh

Kui mu ukse taha peaks ilmuma Mirtel, kandes üll vaid oma müstilist naeratust (no ja mingeid jalanõusid ka, ühiskoridor ikkagi) ning ütleks “Võta mind!”… siis ilmselt kukuks pikem vestlus välja umbes nii:

– Mirtel (asjalikult): “Võta mind!”
– mina (silm tõmblemas): “EI VÕTA!”
– Mirtel (vastust kuulmata): “Võta mind jõuliselt…”
– mina (silm tõmblemas): “ETTEVAATLIKULT!”
– Mirtel (hämmeldunud): “Aga…”
– mina (silm tõmblemas): “EI KÕIGUTA!”
– Mirtel (end kogunult): “Põgeneme üksikule saarele, kisume end alasti…”
– mina (silm tõmblemas): “EI KISU!”
– Mirtel (silmatõmblus hakkab juba nakkama kuid naeratust müstilisest maagiliseks muutes hakkab jalanõusid ära võtma…)
– mina (silm tõmblemas): “PANE TAGASI!”
– Mirtel (äkkidee ajel üritab nagist käeraudu haarata, et end nendega minu külge aheldada)
– mina (silm tõmblemas): “EI PUUTU! EMA OMAD!”
– Mirtel (mõistmatult) “Aga… aga sina… ja mina… me…”
– mina (silm tõmblemas): “EI, EEVA!”
– Mirtel (lõpuks ärritudes) “Kuulge, ma ei ole mingi Eeva!”
– “OTT, EI,… vabandust!”

Nüüdseks vaid jalanõusid kandev Mirtel kaob ukse paukudes, mina jooksen vannituppa nutma.
Ent mitte kauaks, sest Ott on juba söögilauale roninud…

TL;DR: nüüd oskavad mõlemad kaksikud toolidele ronida. Maailmast sai nende külm ligane klimp…