All posts by sepp

Palju õnne, esimene aasta* möödas

“Ma lasin oma kaksikutest pildi teha,” näitab gabrovlane sõbrale fotot.
“Aga siin on ju ainult üks laps!” imestab sõber.
“Väiksem pilt maksis vähem,” seletab gabrovlane, “teine laps on ju täpselt samasugune.”

See, et perfektsest katsepaarist peame suu puhtaks pühkima, selgus juba sünnitusmajas (me ultrahelis palusime soole tähelepanu mitte pöörata, et mingi üllatus ka oleks). Poiss ja tüdruk.

“Kas te neil vahet ikka teete?”… nohjah. Nad on täiesti erinevad. Rohkem, kui see kirvemeetodil kokkukleebitud pilt näitab. Iseloomud rohkemgi kui välimus. Tüdruk liigub kiiremini, poisil on rohkem hambaid. Tüdruk nutab vähe – naeratab palju ja kavalalt. Ka poiss nutab vähe – röögib hoopis. Tüdruk on osavam ja stoilisem, poiss hakkab rapsima ja läheb kiirelt närvi.

Peekonit ja kurki söövad mõlemad hea isuga…

* TL;DR: kaksikud poolesed, kõik on elus sh vaimselt. Pole paha…

Film 151, kaader 03/12

Meie kolmepoolene iseseisvus. Hommikul tõusis enne teisi üles, läks võttis tooli abil külmiku ülemiselt riiulilt 1,5kg “paki” võid ning tegi endale võileiva. Nii et enam ei pea toitmisega vaeva nägema.

Tasakaaluks: kohepoolesed hakkasid ringi liikuma. Aeglaselt veel, ent põhimõttekindlalt. Ainult ajaküsimus, millal kasside toit ja vesi üles leitakse…

Helesinine unistus

Kikukas, et teate kedagi, kes teab kedagi, kelle tuttav kompunnitas korterisse pisikese sauna, elektrikerisega. Käis seal seitse korda… ja nüüd hoiab seal talvesaapaid ja, ma’i tea, kartuleid…

Novot, mu Käruring nr 3 viib mind läbi hoovi, kus on lõunapoolsed rõdud – helesinise klaasiga ja puha. Ja kordagi pole ma näinud neil kedagi – ei kohvi joomas, ei ajalehte lugemas või lihtsalt päikest nautimas.

“Krt, kallis ta ju on, ent ma ei jõua ära oodata, kuidas võtan hommikukohvi ja ajalehe ja lasen päikesel end rõdul paitada,” mõtles mõnigi neist maakleri müügivada kuulates…

Marakratsess

Kodus on niigi kitsas, nüüd kolis üks tänavalt korjatud rebane ka veel sisse. Nagu innukad lugejad teavad, on meil siin kaks ikoera: must puudel Struudel ja valge puudel Nuudel. Hiljem lisandusid neli hüljest (Piipi ja Paapa + nende vanemad). Keset põrandat tehti peenar, et neile porgandeid kasvatada.

Õnneks elab kolmest krokodillist ainult üks meil, see, kes tuli saba näitama, ilmselt Bob. Bob, muide, ei ole mingi tavaline jõetöll, Bob on lõpetnud Kairo ülikooli püramidoloogia teaduskonna ning suudab projekteerida hästi ventileeritud risttahukaid ainutipulisse prismatoidsesse massiivi (paljud neist peidetud ja/või surmavad, lõksuloogiat õpetas BS Johnsoni vennapoeg).

Kuninganna ja printsess

Minu väike kuningriik.

Kaksikutest: “Kuidas te hakkama saate?” standardvastuseks on “Oh, ega need kolmikud ole…”

Muide, Piret Raua raamatud on väga toredad – lapsele meeldib kuulata, mulle meeldib ette lugeda. Ja neid raamatuid ikka on, mida mulle ei meeldi lugeda sest nad on kas liiga ninnu-nännukad või lihtsalt… “tüdrukud on tüdrukud”. Ja veel – ärge arvake, et kolmeaastane ei küsi “A kus isa on?”, kui raamatus jälle Laps ja Ema seiklema hakkavad. Ükspäev ta mul juba mängis mingit mängu, kus… issand, ma olen juba unustanud, mingid täiesti jaburad asjad, a la legoklots ja mingi kolkar olid laps-ema, ning, tsiteerin “Isa on surnud, tal oli vist mingi haigus”

Ehk siis, märkuseks iseendale: kui lastele kunagi raamat kirjutada, võiks pealkiri olla “Printsess Polt ja tema ema – Mutter”.

Minevik ja tulevik

Analoogfoto vs “pildi saab nii kiirelt ette, et kannatab lennata”

Iseenesest see suund – staatiliselt fotolt liikuvale pildile või isegi livestriimimisele – on huvitav, ent kes seda kõike jaksab vaadata. Ma ei suuda praktiliselt kunagi tarbida ühtegi videokujulist artiklit või videoblogi, kuna infoedastustempo pole kunagi täpselt see, mis mulle parasjagu sobiks.