0
Sorry, mate, nothing personal...

By the way, welcome to Midsomer

Kaks filmi jäi pooleli – The Ladykillers ja Masters of the Universe (1987). Neid filme eristab see, et esimese katsun kunagi lõpuni vaadata, ärkvelseisundis. Ladykillersi puhul oli veel naljakas, et kogu aeg tükkis pähe O Brother, Where Art Thou? – ilmnes, et ka Ladykillers’ite taga vennad Coen’id…

Masters of the Universe? They Could Not Even Master This Film” (vaataja kommentaar). Kui filmis on karakterid Skeletor ja He-Man (Dolph Lundberg -gren) – no mida sealt siis oodata, eks? Eks ta saigi võetud rohkem selliseks camp-elamuseks, ent osutus liiga suureks tükiks (pun intended :P)

Ja sarjas “Mõrvad Midsomeris” Troy’d asendav tüüp on kuidagi ebameeldiv… Elada seal nagunii ei tahaks – sela vist tapetakse rohkem, kui Lasnamäel ja Koplis kokku…

8 thoughts on “By the way, welcome to Midsomer

  1. mammitapjatega oli see case, et ma ei saanud suurest osast tekstist aru:S Hanks oli muidugi hea, nagu ikka.

  2. sepp, täiesti nõus, et “uus troy” ei ole pooltki nii äge kuju kui see endine. ma olen äärmiselt pettunud. kuigi, see noel oli eilsest osast päris nunnu :P
    ja võibolla me veel harjume selle uue selliga kah ;)

  3. nojah, eks nad pididgi teda alguses natuke ebameeldivamana kujutama – linnavurle pealinnast, kes ei kavatse maale jääda. eks näis, kuidas nad selle lahendavad: jääb või kaob

  4. ma arvan, et neil cullyga tekib silmipimestav armastus :P see oleks väga läbinähtav stseneerium.

  5. ja siis tuleb välja, et Cully on MI-5 (Agent Cully), kes peab tegelikult paljastama Londonist narkorahade pärast minema löödud räpase Mackey.
    Ja siis jääb Cully segastel asjaoludel rasedaks – see saladus selgub alles 10 aasta pärast: kui last koolis hakatakse kiusama, tuleb pilvede vahele suur näpp ja kostab kõminal kõlav hääl “OI!, BUGGER OFF, YOU GREASY WEASEL OR I SHALL SMITHE THEE!!!”

    vot tebe läbinähtavat stsenaariumit :)

Comments are closed.