Ema viis hälli heinamaale, alle-aa. Rebastele, alle-aa…

Niisiis, vanemad, käsi püsti, kui vähemalt korra on tekkinud pool mõtet, et viiks selle Elu Õie õige hälliga heinamaale ja jätaks rebastele söödaks. Või šaakalitele, kui rebaseid pole. Ei kellelgi? Oot, teeme anonüümselt, las ma lasen tule ära, vilgutage telefoniga hoopis. Üks-kaks-läks!

No näed, teine asi – valgust sai nii, et vaene 100w pirn kahvatus päris ära selle kõrval. Ainult üks uimane “ma-pole-kolm-aastat-maganud”-lapsevanem seal taga paremal ei vilgutanud – otsib alles telefoni…

Enivei, mitte sellest ei tahtnud rääkida. Või siis kaudselt. See on pigem see “kuidas-te-neil-vahet-teete” teema. “Ättitjuudi” järgi. Kui nad kärusse istuma panna, poiss lebotab mõtlikult. Tüdruk nõjatub ettepoole, ajab oksad laiali ja manab näole naeratuse, ent sellise “Tere maailm, rõõm tutvuda. Kes molli tahab?” naeratuse.

Ehk siis, kui “heinamaale” viia, siis poiss süüakse ära. Alle-aa. Lihtne. Tüdrukuga – ma ei tea, pigem ei proovi – tõenäoliselt lõppeb asi sellega, et tüdrukul on kuus kodustatud šaakalit. Mis ma siis teen? Need tahavad ju ka süüa ja tüdruk hakkab raudselt agulit terroriseerima nendega, jne…

Leave a Reply

Your email address will not be published.