Reisijutt, neljas jupp: Šveits
Šveits, nagu mainitud, algas juba Konstanzi kaubamaja tagant, sestap oleks patt ta külastamata jätta olnud.
Lühidalt: Šveits oli esimene riik, kus ringi sõites oli pidevalt tunda sellist tummist, tuberkuloosihaigetel kopsus auke kinnimätsivat “rammulõhna” – pauer! Agraarriik ja/või raha ikkagi haiseb…
Tatsasime pool päeva Zürichis ringi – ilus linn on. Purskkaevud, läbipaistev jõgi keset linna, ilusaid naised (sh. üks lisaeestlanna, a teda ootas kahjuks mees koju), vanalinn jms. Metsik kuumus, midagi erilist ei juhtunud, vaata parem pilte…
Konstanzi tagasi jõudes tundis piirikontroll esmakordselt huvi, et kus pagana kohast me pärit oleme. Ei saa neid ka süüdistada – juba paar päeva tagasi, mingis suvalises Välismaises parklas autosid reas vaadates jäi silma. et meie numbrimärk (vanakooli valge, ainult tähed-numbrid, veidi ka propelleris) oleks justkui ise kodus tehtud. Ja Estonia on tähestikus kahtlaselt kõrvuti Ethiopia‘ga. Huvi oli tegelikult sõbralik – paluti uudishimust näidata ka tehn.passi, keerutati seda käes, naerdi, visati kulpi ja kogu moos.
Milka-lillat lehma me kahjuks ka ei kohanud…
__
In Memoriam
Vaid viivuks sa tulid
me ilma nii julma,
kui päike sa paistsid me üle
Ei enam…
Varalahkunud Puhkust mälestab Sepp pereta
Kusjuures, see jõgi, kus luik korduvalt oma elutervet tagumikku näitas, oli kõikides punktides põhjani läbipaistev. Mingi mägedest alla tulev asi vist. Ja jõe põhjas ei olnud kasutatud jalgrattaid, tühje monastõrskaja pudeleid ega muud sellist. Shveitsi kalad olid hoopis.
Need olid rahakalad – seal saab endale raudselt kuldkala käest pappi soovida.
see majade pilt meenutab mulle natuke san fransicot