Reisijutt, teine jupp: Poola, Potsdam, Berliin
Naturaalset paluks
Järgmisel päeval ette võetud teed läbi Poola jäävad meenutama eelkõige kulinaarsed aspektid:
– Omlett maitses eelmise kliendi magusa pannkoogi järele. Tellisime ka kohvi, saime lahustuva-pulbri-baasil-tehtud-vedelikku-mis-ametlikes-klassifikaatorites-ka-kohviks-nimetatakse. Hiljem selles hävitajaga tanklas pandi meid juba raskema valiku ette: soovite naturaalset või ekspressot? Maalapsena otsustasin mitte riskida ja küsisin ekspressot. Bingo! Lauri otsustas elada huvitavamat elu ja – paramparaa! – naturaalne kohv osutus taas lahustuvaks kohviks…
– Kebab sealsamas. Miks nad seda tundmatu looma liha kildudega “gamburgrit” just kebabiks nimetasid, on siiani saladus. Samuti ei suutnud me kokku leppida, kas see serveerimiskakuke on tehtud kaheaastasest jahust või värskest haavasaepurust…
Kokkuvõtlikult ei oleks meil ikkagi midagi selle vastu, kui pratchettlik maalihe* terve Poola “ära kaotaks” – see riik on liiga suur, et niiviisi teel vedeleda…
Saksa kiirteele jõudes püstitasime ka mainitud kiirusrekordi: 157km/h. Hiljem, täislastis, ei võtnud Surm ka enam sealt, kus ei ole…
But of course you can swim naked…
Potsdam tervitas meid külma õlle, ujumiskoha ja tõdemusega, et pererahva suhe sujub: tualetis olid riiulil kõrvuti vaseliin ja NÕRGAtoimelised valuvaigistid**. Pluss peaks igas normaalses peres kasvatatama lihasööjaid taimi…
I’m not deaf I’m Pakistanian!
… sõnus telefonisse ärritatud mees Berliini teletorni juures. Tal paistis õigus olevat. Lisaks sellele võlus Berliin meid räige palavuse, üsna koledate naistega ja õllehinnarekordiga: 0,5l oli mingil kesksel platzel 4.50.
Üks nõuanne ka: rongipileti (S-bahn?) saab kassast, komposteerida tuleb see PLATVORMIL, sest vagunis kompostreid ei ole. Tänu Lauri teravale silmale pääsesime napilt investeeringutest bahni “võlakirjadesse”.
Siiski, siiski – kuskilt raudteealusest leitud Lemke pruulikoda oli igati ponks – kohalik õlu suurepärane, toit hüva ja baaridaam tolle päeva ilusaim sakslanna. Väikese miinusega küll – tütarlapse silmavaade koosnes peaasjalikult terasest. Sellistele kirjutatigi vanasti peale keska lõppu iseloomustusse, et “tõeline aarialane, vaenlase vastu halastamatu”…
No perset on tütarlapsel ikka mehemoodi
Vähe sellest, et seljatagant kostnud märkus oli ebaviisakas, oli see ka faktiliselt vale – kõrval lonkiv kohalik noormees oli selline kitsa puusaga, härripotteri prilliga, ehtsakslaslikult ei mingit nalja mõistev tüüp***, kes sai palka Euroopa tulevikule mõtlemise eest. Tüdrukul polnud tegelikult väga vigagi – naeris üsna õigete kohtade peal…
Lisaks oli tore ka see, et ta nurgabaaris Resonanz (jep, raudtee all praktiliselt, taas) meile kolimisteenuse eest välja käristas. Külmiku ja pesumasina vedamiseks oli tütarlaps algselt organiseerinud vaid ennast sõiduautoga – seda oleks päris huviga vaadanud, kuidas see skeem toiminud oleks.
Ühesõnaga – vedas tal (sõna otseses mõttes), et palju odavat, tugevat, oskuslikku ja kasutult seisvat lolli Ida-Euroopa tööjõudu, kel veel kaubikki olemas, käepärast oli…
Potsdamis oli üheks leiuks Vene sõdalaste surnuaed, kus palju “hukkus teenistuskohustuste täitmisel”-kirjaga hauakive oli. Huvitavaks muutsid aga hauad aastaarvud: 1946 – 1949. Huvitav, mis Kodumaale meelepäraseid kangelastegusid tehes nad hukkusid, et nad prominentselt keset linna matta?
Mis on ühist viskil ja pedofiilial? Millega põhjustas Sepp rahvusvahelise miniskandaali? Mis riik asub kaubamaja tagahoovis? Seda kõike ja muudki loe tulevikupostitusest… :)
___
* vt. Püramiidid
** millest tuletus kohe ka (võibolla juba olemas olev) anekdoot:
Klient apteegis: “Palun mulle pakk Ibumax 200’t ja purk vaseliini”
Apteeker: “Oi, vaseliin on hetkel kahjuks otsas”
Klient (ohates): “Nojah, andke siis pakk Ibumax 800’t…”
*** Sel hetkel, kui me kolmekesi hakkasime talle püüdlikult seletama, et Eestis juuakse kõigepealt viina toidu alla seni, kuni sinised kuradikesed välja ilmuvad, ja siis “napsad selle sakuska õla pealt kiirelt, ent ettevaatlikult, kugistada ei tohi, hoiad ilusti sarvedest, hammustad ühe ropsuga kaela läbi ja sarved paned tuhatoosi…” oli ta silmis näha täielikku tühjust.
Peale selgitust “et sarved kurku kinni ei jääks või seedimist pekki ei keeraks, noh!” oli näha, et tal ei saa enam juhe kokku minna, kuna otsad lihtsalt ammu ei ulata…
kolm lõuatäit naeru @ “eestlaste viinajoomiskombed ja sakusmendivalik”
nüüd räägib sakslane selle jutu tõsimeelselt oma vanaemale ja nad elavad õnnelikult maailma lõpuni, sellal kui akna taga kuulanud naaber, kes kõige olulisemat kohta ei kuulnud, sureb sarvede kätte seedetraktis.
ehk nyyd nad mõistavad kuidas siin põhjamaises kaamoses on võimalik ellujääda..
esimesele pakuks vastuseks seda, et ei viskit ega pedofiiliat ei saa alaealised nautida. mitte ei tohi, vaid ei saa. maitsemeeled viski nautimiseks arenevad alles hiljem välja.
aga see on ainult minu poolne pakkumine. sepal on kindlasti, midagi mahlakamat.
nauditav kirjatöö :)
aga – espresso, mitte eks-
olen süüdi :)
ent see võis külge jääda ka sellest poolakeelsest sildist seinal – seal vist oli eKspresso… või tekkis mingi “instant” vs. “express” vaheline side :)
idaeurooplased sõidavadki ju ainult kaubikutega.
aga see ei ole tõsi, mõtlesid ise välja?
“tualetis olid riiulil kõrvuti vaseliin ja NÕRGAtoimelised valuvaigistid”
Vedas siis, et Poola kiirtee ääres üldse ellu jäite. Mul sõber otsustas seal ükskord mingeid vorstikesi proovida ja tänu sellele pidi iga natukese aja tagnat pikema peatuse tegema :-(
siiski, siiski, ei mõelnud välja – valuvaigistiks oli küll mingi analgiin vms ja vaseliinil ei ole ainult see kasutusvaldkond – pererahvas ei ole nii nilbe mõtlemisega, et seoseid otsida… :)
sepp…hakka kirjanikuks….päriselt….ma pole juba tükk aega nii südamest naernud, kui selle sissekande peale :) 5+ babe, 5+….
Kiidusonad – super kenad fotod.
aitüma, mõlemad :)