0
Vikerkaarelaev

Moto-otsad kokku, selleks korraks

“Diivaniga” sai laupäeval selle aasta viimane tehtud – talvekorter ootas. Enne seda aga sai läbi elatud ka oma väike tubli Pyrrhose võit. Nimelt… suuna- ja osad indikaatorituled streikisid, külma parkimismajja aga ei viitsi niisamagi lonkida, sekka veel testriga ringi jahmerdada. Egas midagi – printisin elektriskeemi välja, ajasin pea tunnikese (esmakordne asi ikkagi) pastakaga järge ja arvasin vea leidnud olevat.Tõe kriteerium – praktika – hiljem ka kinnitas seda. Uhke tunne. Tore-tore.

Mis nii tore ei ole: esipaneel-kaitsekarp oli nii kinni (kruvid olid plasti sisse roostetanud), et üks kruvi tuli välja puurida, teise kruvi kinnitusjalg oli nii rabe, et purunes hiljem kinnikeeramisel ja ülejäänud kruvid (või terve see karp) tuleb uued otsida.

Asukoht panipaigale sai igati sümboolne – kevadpealinn ikkagi. Ja oli ka viimane aeg minna: alla 5 kraadi puhul oleks pikema sõidu tarvis vaja juba lenksusoojendajaid. Muu on mitmekihilisema ja/või kavalama riietusega korvatav, kinnastel tuleb siiski piir ette. Tuuleklaaski ei teeks paha (huvitav, kas see suurendaks või vähendaks kütusekulu?).

Mis hooaja kohta üldiselt öelda? Kilomeetreid kogunes vähem, kui arvasin. Känapanekuni oli kõik lill. Korra päevakorda kerkinud pikk välistripp jäi ära. Spets. pildistamisretki ei teinud praktiliselt ühtegi. Seega – arenguruumi on :)

1 thought on “Moto-otsad kokku, selleks korraks

  1. Kevadel teeme piduliku “return of the couch” ürituse siis! Ja järgmine aasta tahaks ka ikka läänes ära käija. Itta ei julge minna tsikliga.
    Ja ma pean oma el. süsteemi ka korra talvel lahti kiskuma nii, et elektrik Sepp pane oma vaim valmis :)

Comments are closed.