Polaroid, jällegi :)
Sain oma Mamiyale polabacki kätte, filmi ka, seega tuli see kohe käima ajada :) Esimesed muljed loomulikult positiivsed. Järgmisena tuleks kindlaks teha, kuidas täpselt kadreerida – nimelt on see selline kaval nihutatava salvega jupstükk, mis laseb ühe 6×7 kaadri asemel kaks _umbes_ 6×3,5 püstist pilti _umbes_ pildiotsija keskele. Aga mitte täpselt. Omajagu nalja saab, kui tahta kaks pildipoolt üheks tervikuks lasta, sest sellised kaamerad näitavad peegelpilti fotograafile.
Muidugi võib aru saada – vanasti kasutati pola ikkagi lihtsalt kontrolliks, ülejäänu oli teisejärguline. Tänapäeval on lihtsam ja ka odavam lihtsalt filmile lasta kohe. Ainult kohene tagasiside puudub…
Muud uudised: päike särab, nahk koorub aga minul on pea paks, hääl ära ja nina jookseb kui mahlakask. Sillerdav suvi, raisk. Aga noh, mis sa ikka ootad – higise nahaga ratta selga, kiirjahutus, kordustega. Sellegi poolest sai nädalavahetusel mingi 400km maha kärutatud – väga korraks Tartus ja kodukandis käidud.
Märkus iseendale: maanteesõiduga saab “punase” ette ümmarguselt 215km peal, 250km veab kindlalt ära. Kui matkale tahaks minna, tuleks bensukate asukohaga vägagi arvestada…
kvintessentsiaalne polaroidipilt (wait)