Vot sedapsi.

“Seltsimehed!” Ivan Petrovitsh köhatas, tupsutas leemendama kippuvat otsaesist lipsuga (Piiteri traktorivabriku naiskollektiivi kingitus) ja jätkas, “seltsimehed, tahaksin tõsta klaasi Maria Ivanovna, meie Masha, Mashenka! terviseks. Et tema ilu igavesti laotuks meie silmade peale” Laudkond haaras klaasid ja kummutas need võimsa kanonaadina…

Karjääriredel

Klaaside klirin raputas hetkeks üles Vaska, tugeva kondiga maanoore, kes äsja oli lõpetanud Veselovka Põllumajandusliku Erikooli. Kiituskirjaga! End püstakile ajanud Vaska vaatas kollektiivi läbi peediveiniaurudes kaetatud silmade. Laud hakkasid taas vaikselt kinni vajuma, pea – nii raske, nii raske – vajus rinnale….”Hoia kõvasti kinni, sa triibuline ahv, pakku pääseb ju!” röögatas ta äkitsi ja vajus siis ikkagi tagasi lauale, rosoljesse. “Ohpärgel, tavott…,” mõmises ta seepeale, lükkas rahmaki! rosoljekausi laualt, rabas süldi, keeras selle rulli ja pistis pea alla. “Votvot, sedapsi – nagu ema üsas…“, kostus Vaska poolt, “Sinu ema…“

Sussid püsti…

Rosolje tundis alles nüüd, milleks ta võimeline on. Milline lend! Milline energia! Suurest ekstaasist poetas ta veerandi endast Arkadi Juristovitshi kiiskavkiilale pealaele, kuskohast see portsjon aeglaselt Zinaida Vassiljevna sügavasse dekolteesse libises. Arkadi Juristovitsi hakkas, kui aeg luubis, keelt suust välja ajama, et järgneda sellega rosoljele sinna, kuhu ta silmad oli unustanud juba tubli pooltunnikese tagasi…

Oh, tule tuul ja puhu ära…

Rosolje karjäär ei olnud veel kaugeltki lõppenud – teinud üle poole ruumi uhke kaare – plartsatas ta vastu välisust kui uusaastaöö ilutulestiku rakett. Rosoljesse integreeritud kaks räimeriba otsustasid sellest piinlikust kooslusest põgeneda ja hakkasid vaevukuuldava kiuksumisega aeglaselt, justkui hiilides, ukselt alla vajuma.

Kostis järsk koputus.

Pingsalt ja ootusärevuses piineldes jõllitasis seltskond ust. Ent mida ei tulnud, oli puänt…

PS. Mul sai puhkus läbi. Hambad.