Taevalik puhkus

“MIKS!!! Jumal küll, miks ometi?!?” röögatas Moisha, kui oli juba esimesel puhkuse päeval oma lõunasöögist ilmseltgelt mitte-kosheri tarakani leidnud. “Õndsad on need, kes ei tea“, vastas talle Jumal ja itsitas habemesse. TEMA puhkus oli alanud suurepäraselt. Esiteks juba see Moosese kaebus Peetruse peale, et too laskvat hingekesi liiga kergelt väravast sisse. “Delegeerimine. Delegeerimine on kõige võti“, mõtles Ta kavalalt. Ta oli määranud Peetruse Hingekontrolli ja Peavärava Auditeerimiskomisjoni esimeheks – las kisuvad nüüd omavahel, nii et suled lendavad. “Delegeerimine JA distansseerumine“, parandas ta ennast. Tema nõuab hiljem aruandest üheleheküljelise memo. Ühte lehekülge saabki palju paremini inglikeseks voltida…

Vaevalt oli ta paradiisiväravast välja saanud kui äkitsi: “Peremees, ära pahanda, kuule, viska viiekas, mul tiad… kakukest tahaks osta, eelmine veeres ära”. Jumal muheles – Azrael ja tema tembud! “Ah, mis sa tühja janditad, lähme teeme ühe toobi parem, ma tean ühte suurepärast muruplatsi siin lähedal. Ja pärast läheks teeks väikse grilli, onju?. Mul ongi üks väike linn valmis vaadatud. Seal, tead, juba 200 aastat… ma’i hakka seletama“. Jumal raputas pead: “Piinlik. Liht-salt piin-lik!” Ja tema veel oli arvanud, et Eeva sai piisavalt varustatud…

“Nojah, ma käppelt käin nüüd ära, pimedaks hakkab juba minema. Ära pahandust tee vahepeal. See eelmine nali – nunnade jalgratastelt sadulate mahakeeramine – on ikka väga habemega ja kuidagi puberteedimaguline, tead,” sõnas Ta natuke noomivalt ja asutas end minekule, Draculalt tamkas võidetud elegantselt sünge kirst oskamatult juurdemonteeritud ratastel järgi vuramas…

“Mismõttes kell on üksteist läbi?“, pahandas Jumal noorukese, ent südikalt ninaka Statoili müüjannaga, “MISMÕTTES ENAM EI SAA OSTA ?!“

Inimajaloost suurima äikesetormini oli jäänud napilt 4 sekundit…

Just do it!