(Para)Normaalne!

Astusin töö juures uksest 116 välja, keerasin ukse lukku ja jõudsin vestibüüli. Kabineti ukse tagant on sinna 4 sammu. Meenus, et uksekaart jäi tuppa – seega pöörasin ringi, astusin tagasi ukse taha ja avastasin, et mul ei ole oma toa – 116 – võtit. Uks aga oli LUKUS. Mul oli küll 109 võti ent mitte enda toa oma…

Järgnes 5-10 minutit võtme otsimist, mis tundus olevat haihtunud teise dimensiooni loetud* hajameelsete sekundite jooksul. Taskud, kott, sall, taskud, müts, taskud.. jne… + 2 kordne kontroll, ega see ei jäänud tuppa 109, mille ma ka olin hetk tagasi lukku pannud…

Lõpuks võttis valvur varuvõtme, et tungida uuesti tuppa 116, et “noh, mingi viimane koht peab ju olema…” Ja võti oli toas, lukuaugus, seespool ees.

Kui homme 109 võti ei sobi minu ust lukku keerama, siis ilmselt keerasin hajameelselt ukse ilma võtmeta lukku… Võibolla tõestus D.Adamsi teooriale, et lendamine ei ole mingi fundamentaalne oskus, vaid pigem nõks, mis seisneb selles, et kui sa ise siiralt tähele ei pane, et sa kukkudes maha ei langenud, siis ka gravitatsioon ei pane seda tähele…

* – mitte, et neid sekundeid keegi lugenud oleks, lihtsalt see aeg oli niivõrd lühike hetk, et need sekundid oleks jõudnud kõik üle lugeda ilma erilise pingutuseta ja arvutuspulki abiks võtmata.