Burlakid Volgas

1 Alguses käisin ma laboris.
2 Ja esimene film oli tühi ja paljas ja pimedus oli temast võtnud poole.
3 Ja teisel filmil olid pildid ja ma ütlesin, “Skanner, saagu valgus!”
4 Ja valgus sai ja ma nägin, et see hea.. et see käis kah.
5 Ja ma tunsdin, et olen oma blogi hooletusse jätnud.
6 Ja nõnda sündis, et ma akna avasin ja pildi ülesse laadisin.
7 Aga pilti mina ei töödelnud.
8 Sest ma olen laisk ja lohe ja tahaks tegelikult raamatut lugeda.
9 Ja olgu öeldud, et see lumi kuu aega tagasi Maarjamaal oli.
10 Ja olgu öeldud, et kuna kaamera jälle filmist vabanes, siis ta müüa on.
11 Teatagu, et tema sinine on, mitte punane.
12 Sest kaameraid on mul rohkem, kui see ristiinimesele sünnis on.
13 Ja et mu naene, tinglikult “Eeva”, sekkarist veel kaks tükki juurde tõi.
14 Et oma patte lunastada.
15 Ja sestap on minul nüüd vaja filmikassetti number 126.
16 Ning blogisse kogunenud inimesed lõid käsi kokku ja hüüdsid: “Aga miks sul selline pealkiri on?”
17 Ja ma kostsin: “Sellised me, siilid, oleme – salapärased. Ja meie teed on imelikud.”.
18 Ja et see kõik senssi ei meikinud mindi laiali ja toimetati omi asju ja asjatati oma toimetusi edasi.
19 Ja kõik nägid, et see käis kah.
20 Ning ma sain minna raamatut lugema, kuigi kell tik-taki asemel juba “tsk-tsk!” tegi.

– –
Ja hämmeldunud Repin ei saanud mõhkugi aru. Eesti keelt ta ei mõiganud ja ega see nüüd ka ei aidanud, et ta juba surnd olnud.