Lugu õnnelikust notsust…
Ma räägin teile ühe lookese ühest õnnelikust seast, kui tohib. Oletame, et tema nimi on Rupert*
Ruperti elu uues elukohas, metsas on nii õnnelik ja harmooniline, päevakava lihtne – hommikul ärkad, keerad külge, magad lõunani…
Siis läheb otsib Rupert mõned tammetõrud ja matsutab kõhu täis. Suhtleb metsarahvaga – lohutab siili, peale seda, kui too on liiga kärsitult oma naisega seksinud, arutab rebasega ilma ja sotsiaalprobleemide üle, peksab jänest (teda peksavad kõik) ja kuulab natuke Öökulli targutamist.
Seejärel ilmselt pikutab Rupert natuke poris ja näeb mõnda head unenägu, heal päeval ka värviliselt. Samuti, sead ei ole rumalad, Rupertki võib tegelikult vaikselt hoopis pii väärtust arvutada – kuskil 80 koha juures…
Miks ma seda lugu räägin? Miks ma usun, et Rupertil selline fantastiline elu on? Sest ma arvan, et ta hülgas oma endise elu ja põgenes kavalalt kombinaadist. Igatahes konservis “Sealiha riisiga” ma teda küll ei kohanud…
* Kokkulangevused reaaleluga on juhuslikud