Rezerveritud
Mu selja taga põleb laualambike, mis näeb välja nagu oleks Lenin oma armukese toodud valgusallikat geneetiliselt muundanud või mõne moodsa vidinaga paaritanud. Ent muidu ta on armas. Natuke nagu Vanasti ent ei ole ka. Elektrivärk.
Läbi sitaste aknaklaaside paistab (endiselt) tuppa tänavalatern, mis annab sooja kollakat valgust. Ma pesen kunagi… st Kunagi need klaasid ka ära – mul hetkel kardinaid ei ole, las toimivad omamoodi filtrina, et hommikul päike, nii palju, kui teda meil see aasta taas on, kohe silmaauku ei hakka paistma. Ei, muidugi nii mustad nad ei ole, ent te saate aru küll…
Need valgused segnevad pehmeks ja uinutavaks padjaks ja endasse mähkivaks tekiks, soovunelmaks kaunist unenäost ja katkisest äratuskellast, hommikuse kõrvalärkaja pehmest puudutusest ja veel millestki, mis koosneb unisest naeratusest, ärkavatest rinnanibudest, esimestest janustest veelonksudest, “mida-kuradit-ma-jälle-unes-nägin?”-mõtetest ja soojalt ise sõlme ronivates jalgadest – ent see on juba liiga lääge siia kirja panna…
Varsti, nii paari tunni pärast ma lähen magama ja siis ma ärkan ja lähen tööle…
Arvake, mis ma, nagu tavaliselt, ent seekord paljusõnalisemalt kirjutamata jätsin – mis siit loost puudub?
Mõte :)
Mu mõtted, mille olemasolu tegelikult pole ükski sõltumatu labor kinnitanud, on rezerveritud…
Ei puudu ju, kui kirjutad, mida parasjagu tunned.
jah. jah. nagu Kaarel ütles. jah! : )
…sõnadesse pandud mõteteks vormunud tunded… :)