Süütamata arm…

Tüdruk oli Poisile kohe silma jäänud. Ja vastupidi. Poiss otsis justkui juhuslikult Tüdruku pilku, mille Tüdruk ka justkui puhtjuhuslikult kinni püüdis. Ja vastas naeratusega, sellise pärisnaeratusega, mis silmanurkadesse kurrud teeb… Õhus oli tunda elektrit.

Poiss otsustas tegutseda. Ta astus Tüdruku juurde, närviliselt käed taskutes. Suitsupakki taskus julgustuseks keerutades tõmbas Poiss kopsud õhku täis ja võttis jutu üles:
“Tikku on?”
Poiss ehmatas oma sõnu kuuldes. “Ma pidin ju kella küsima“, mõtles ta paaniliselt, “selline tüdruk kindlasti ei suitseta. Kuidas ma saan nii nõme olla üldse!“

“Ei“, vastas Tüdruk, “ma ei suitseta…“. Sigines vaikus. Poisile jäi sigaret näppude vahele ja ta pani selle hajameelselt ette… “Duh! Jälle!”. Närvilisus Poisis kasvas, ta kõrvad hakkasid punetama. “Seda et … eee….“. Tüdruk vaatas Poissi julgustavalt. Vaikus.

Poiss murdus… Pinges käed vajusid lõdvalt külgedele, turi läks kössi, peopesad hakkasid higistama – kogu julgus kadus. “Mida küll teha, mida küll teha?“, vasardas Poisi peas. Poiss ohkas, sulges silmad ja lasi loomulikkusevoolul end kaasa kanda…
“Raisk, ei ole jah??“, urhatas Poiss, “Kuradi libu selline…“
Automaatselt rusikasse tõmbunud käes tõusid ja töötasid kiiresti. Müts! Müts! Müts!
“Fakk, raisk, tikku ka ei ole, fakk!” pomises Poiss ümber pöördudes ja käsi taskutesse surudes minema jalutades, “Fakk! Närvi ajab…“…