Näitus “Kile kotti!” esitleb: Gidrokostjum rezinovõi
Valimistulemustest me ei räägi – pole naljakas. Samas kilekotinäitus “Kile kotti” oli päris naljakas – soovitan vaatama minna – piltidel näha olevad on mõned eredamad hetked, ent neid jäi sinan küll ja veel. Ja mina maalapsena näiteks ei teadnudki, et kilekott linnas lausa staatusesümbol oli – leidus inimesi, kes atsetooniga altservast tootmisandmed maha võtsid, et kott “väljamaisem” välja näeks. Mnjah…
Eraldi teema on muuseumides see pildistamistasu. Seal 25 EEK. Kas see toob midagi märkimisväärset sisse ka?
***
Üks pilt minust kah, et te mu ikka tänaval ära tunneks…
Ja-jah, me maal käisime see aeg kartulikottidega ja vaatasime vaid suu lahti linna poole. Tegelikult pole üldse kindel, et maal – kas siis või ka nüüd – elu on…
õige välismaa kilekott oli ikka õhukesest krabisevast materjalist, enamasti mõne Soome toidupoe oma (Tartus, kus kontaktid põhjanaabriga harvemad, veel eriti kõva sõna). ENSV-s toodetud paksu ja veniva valge kilega sellist juba ei imiteerinud, pese või aqua regia-ga.
Kusjuures Balti jaamas müüb üks mutikene siia maani ilusaid lillekeste ja loomakestega kilekotte :) Ja ostjaid paistab ka jaguvat
sinust pildike oli paras udukogu ja selle järgi ei saa kindel ka olla, kas oled sina või keegi teine…
aga kilokott oli too aeg IN. Materjal oli mitu korda tugevam kui nüüd – aga samas Naftat kulus ka rohkem…
see tumedam lärakas siiski on Sepp. et ta just sellisel kujul esitatud on, võib mind süüdistada.
rivo
@autor
Rõõm tutvuda, Tume Lärakas Sepp!
Mina kutsun ennast – hetkedel, kui iseendast just vaimustunud ei ole – nimega Tume Junn.
ajee, minu lemmik on see “eestimaa noor, ole ilus, tark ja osav” or something :)