Austria jalgpallikoondise tulevik

Schrunsis, Austrias mägede vahele kiilutud külas mängisid väike poiss ja natuke suurem tüdruk (ilmselt õde-venda) kirikuväljal jalgpalli. Turistid/kohalikud möödusid, mõni haaras söödu vahelt, osa vaatas rumala näoga. Halvustavalt vist mitte keegi. Vahepeal väiksem väsis, jooksis purskkaevu jooma või otse jalgupidi sisse, palli pesema…

Hiljem võtsime sealsamas kõrval väikese õlle ja apfelstrudel‘i ning eks ma varitsesin neid kaameraga natuke veel, ent enda meelest parimaks jäi ikkagi see ülalolev pilt – kiiruga käigu pealt võetu.

Ãœmbritsevate äride aknaklaasid jäid ka terveks…

***
Tõeline mees ei osta seksi

Tõepoolest, milleks maksta asja eest, mille eest võiks ise raha küsida… :)

Mehel, kelle suust ma seda fraasi esmakordselt kuulsin, on täna juubel. Bliu one (voodikoht vanadekodus on juba tellitud) !

Reisijutt, kuues jupp: Prantsusmaa

Prantsusmaa, nagu Eugène Delacroix juba ammu väga tabavalt pintsliga kokku võttis, on teatavasti erootika, armastuse ja muu sellise kombelõtvuse kandev kants. Seetõttu pole ka ime, et kogemata selle riigi palja peega läbisin. Oh la la…

***
“Saksa ja Prantsusmaa vahel pole mingit piirivalvet – miks te oma vägesid öö varjus vaikselt üle piiri ei vii ja Elsass-Lotringit märkamatult tagasi ei võta?” küsisin Siggi, Meie Oma Sakslase käest.
“Milleks, meil on Ida-Saksamaagagi muret küll, milleks meile mingi tükk Prantsusmaast?”

***
Kuna Prantsusmaa oli ainult otsetee Lõuna-Saksamaalt Luksemburgi, siis foto pärineb Austriast, mäe otsast alla tulevast gondlist.

Reisijutt, viies jupp: Austria

Tere, oleme tulnud oma guru kodumaale, Meie Juhi, Schicklgruberiga seotud pühadesse paikadesse palverännakule…

..plaanisime öelda meie pansionaadi (“pension” saksa ja inglise keeli. tõepoolest.) vanaldasele ja vaiksele peremehele. Huvitav, kui pikaks oleks me visiit Austriasse, kaksikkülla, mille nimi kõlas nagu Schweppes-Tarhun (tegelikult küll Schruns-Tschagguns), kujunenud?

Continue reading →

Reisijutt, neljas jupp: Å veits

Šveits, nagu mainitud, algas juba Konstanzi kaubamaja tagant, sestap oleks patt ta külastamata jätta olnud.

Lühidalt: Å veits oli esimene riik, kus ringi sõites oli pidevalt tunda sellist tummist, tuberkuloosihaigetel kopsus auke kinnimätsivat “rammulõhna” – pauer! Agraarriik ja/või raha ikkagi haiseb…

Continue reading →

Reisijutt, kolmas jupp: Konstanz

Õhtul enne Konstanzi poole teeleasumist läks Potsdamis veinihuvilisest majaperemehel süda härdaks ja välja toodi 16 aastane Lagavulin ja sigarid. Tõdemusega, et elu on ilus, settis meisse ka teine teadmus: ära ole pedofiil – ära joo liiga noort viskit…

Konstanz on maaliline ülikoolilinn Lõuna-Saksamaal, Bodensee ääres, huvitaval kombel osaliselt Å veitsi pool järve. Å veits algaski õigupoolest kohaliku suurema kaubamaja tagahoovist…

Continue reading →

Reisijutt, teine jupp: Poola, Potsdam, Berliin

Naturaalset paluks

Järgmisel päeval ette võetud teed läbi Poola jäävad meenutama eelkõige kulinaarsed aspektid:
– Omlett maitses eelmise kliendi magusa pannkoogi järele. Tellisime ka kohvi, saime lahustuva-pulbri-baasil-tehtud-vedelikku-mis-ametlikes-klassifikaatorites-ka-kohviks-nimetatakse. Hiljem selles hävitajaga tanklas pandi meid juba raskema valiku ette: soovite naturaalset või ekspressot? Maalapsena otsustasin mitte riskida ja küsisin ekspressot. Bingo! Lauri otsustas elada huvitavamat elu ja – paramparaa! – naturaalne kohv osutus taas lahustuvaks kohviks…
– Kebab sealsamas. Miks nad seda tundmatu looma liha kildudega “gamburgrit” just kebabiks nimetasid, on siiani saladus. Samuti ei suutnud me kokku leppida, kas see serveerimiskakuke on tehtud kaheaastasest jahust või värskest haavasaepurust…

Continue reading →

Reisijutt, esimene jupp: Eestist Poolasse

142. Kindlustusandjal ei ole hüvitamise kohustust, kui kahju põhjustab tuumarelv, tuumaenergia või radioaktiivsus.
— Reisikindlustuse üldtingimused

Selliselt – praktiliselt kaitsetutena* me siis Euroopasse kimasimegi. Kokku kaks nädalat kestev reis, mis andis meiesugustele kontoriinimestele suurepärase võimaluse ca 5500 kilomeetri läbimisega vormida oma tagumik istmekujuliseks**. Liikumisvahendiks oli mõneaastane Vito, diislit neelav Mersu väikebuss. Tippkiirus 157 km/h (mäest alla, kerge taganttuulega). “Vesna” makki meenutav stereo. Ilma konditsioneerita…

Nüüd kavatsen sellest, nagu ka kõik teised, mõned asjad üles tähendada. Kannatage ära :)

Continue reading →