Kergelt masseeriv peapesu, vee vaikne vulin, hüpnootiliselt undav juukselõikusmasin. Juuksur aga on ilus ja see hoiab sind erksa.
Pool tundi hiljem – pesumasinad undavad rütmiliselt, uimastavalt, pesukuivatid lisavad vaevutajutavaid toone. Niiske, lämbe õhk…
Ja järsku on tunne, nagu oleks sa põlvega mõlemasse silmaauku korraga ühe tuhmi lataka saanud – no ei püsi silmad lahti, pea on tuim ja raske. Meenub – eile sai voodi poetud ca kl. 4, üleeile aga kl. 6 (raamat oli ju vaja läbi saada) – it’s payback time!.
Õnneks saab pesumasin omadega ühele poole. Esmase rõõmu hajudes kannad ette lühikatke raamatust “Lonely Planet predztavljajet: Istmik.” – lumesadu masinas annab teada, et jälle on pabertaskurätt püksitaskusse ununud…
Lahkudes kuuled, kuidas kellegi pesus hakkavad sendid kolisema. Haa-haa. Sucker!