Järeldus on koht, kus väsisite mõtlemast

You see the world in black and white
Not painted right
You see no meaning to your life
You should try, You should try

All you ever wanted was love
But you never looked hard enough
It’s never gonna give itself up
[Coldplay – Low]

Hea, kui mäletad vanu aadresse, mitte ei tugine ainult otsingule (top 2: leia 10 erinevust, kummagi versioon sõnadest ei tundu päris õige).

Mis toob tegelikult teema juurde – võida Google “süda” ja saad levitada oma versiooni (pahatahtlikkusest või lollusest*) üks kõik millisest asjast. Inimene ju ei viitsi tavaliselt üle mitme lingi kaevata. Ja nii info reostubki – “koor” võib tõusta otsitulemuste etteotsa, ent ka rämps**.

Ãœhed suuremad reostajad on… tadaaa!.. blogid – igamehe lihtsad tekstieditorid, milledesse valatud jama, eksimused ja faktide pähe serveeritavad subjektiivsed hinnangud saavad kõik korralikult indekseeritud. Ja hiljem hakkavad need väited andmetena ringlema***.

Siiagi jõutakse kummaliste päringutega, millele ma tegelikult vastust ei paku. Kunagi võibolla teen sektsiooni, kus popimatele küsimustele vastata katsun. Et inimese tulek poleks tühja ja minu karmavõlg neti reostamise eest saaks väiksemaks arvestet’…

Nojah, tegelikult ma tahtsin üldse nendest laulusõnadest kirjutada, ent jäägu siis parem juba see olemasolev targutus :)

* – Hanloni lahutusjoon: “Kunagi ärge kirjutage õeluse arvele seda, mida võib niisama hästi seletada rumalusega”
** – Wellingtoni seadus käsutusõiguse kohta: “Koor tõuseb pinnale. Nõnda ka rämps”
*** – Bermani ääremärkus Robersi aksioomile: “Ãœhe mehe vead on teise mehe andmed”
Postituse pealkirjaks on Matzi maksiim.
(Artur Bloch “Murphy seadus”; “Loomingu” Raamatukogu 1984, 48)

“Blogist blokki, feedist feedi viis ta tee…”

Postimehe-saaga on võtnud lõbusa varjundi – nüüd siis on Palts luba küsimata üles riputanud midagi, mida PM peab enda omaks, ja kohe saame me lugeda nukrat lugu sellest, et:

Tavaloogika järgi peaks nii olema, et küsimused kuuluvad ajakirjanikule, vastused vastajale ja nende kasutamine sõltub kahe isiku vahelisest kokkuleppest (lepingust) või siis üldkehtivast tavast.
[Tartu Ãœlikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna juhataja Halliki Harro-Loit selgitab PM’ile, et on olemas mingid reeglid, mida MÕLEMAD pooled võiks jälgida] PM: Kelle oma on intervjuu

Aga noh, kuna PM kasutab blogitsitaate enesele kasumi teenimiseks ilma luba küsimata, siis ju probleemi pole, eks. Või siis proovitakse juurutada uut “üldist tava” a la “Aga meie teilt võime võtta, meie oleme suuremad”?

Tuuli Koch on oluliselt sirgjoonelisem:

“Tunnistan ausalt, et ma ei mõista blogiinimesi. Vajadus oma väärt nõu ja mõtteid kogu maailmaga jagada teeb neist võimujanulised, edevad ning õnnetud inimesed.”
Tõnis Paltsu tõepäevik valgetele inimestele

Esimesena tuli plaksti meelde ülikooliajal sõpruskonnas kasutatud vaidlustealane hüüdlause “Kui ei mõista, siis mõnita”. Teisena aga… ega lugupeetud ajakirjanik ise ju ei läinud praegusele tööle selleks, et “oma väärt nõu ja mõtteid maailmaga jagada”. Ei-ei, kus sa sellega…

Jah, ma ka praegu tsiteerin PM’i. Defineerigem see kui “tsitaatide avaldamine hariduslikel eesmärkidel, autorilt luba küsimata ja autoritasu maksmata”. Ehk keegi õpib midagi :)

Fopaakala

Väsinud. Kaine peaga pulmas olla ei ole naljaasi. Sestap saigi mingi hetk kell öö see nali lõpetatud ja alustatud tuumikuga vaenlasele tuleandmist. Jätkasime ka terve pühapävase päeva ja lõpetasime selle paar tundi tagasi tÅ¡illimisega värskete abieluinimeste manu. Nüüdseks jalul oldud jälle väga palju (öösel hommikul magada praktiliselt ei saanudki – paar tundi vast).

Hommikul Vergi sadama muuli peaaegu-tippu ronimine oli superidee. Kuigi see realiseerus ka ühe my big fat fuckfinger‘iga (paistes ja liigestest sinine, luu katki pole) ja märgade pükstega, mis hommikul nägid välja, nagu oleks vastu tormi vaeva leevendanud. Panin praktiliselt viimaste kivide peal käbla. A muuli peaaegu-tipus oli Å¡eff istuda – huilgav tuul, mäslev meri, üksindus, tõusev päike. Lahe.

Mängisin jälle “Aus pühapäev” nimelist mängu. Tulemus ei olnud katastroof. Tulemust ei olnudki põmst, peale selle, et endal hakkas kummaliselt kergem.

Home peab palju pilte vahtima ja otsustama nendelt, et kas vastata kahele pulmakutsele (saabusid ühel ja samal päeval, veider) jaatavalt või mitte.