2017.
Tokyos ei näinud ma kedagi varustuses. Kiivrid olid, ent see oli ka praktiliselt kõik.

Tokyos ei näinud ma kedagi varustuses. Kiivrid olid, ent see oli ka praktiliselt kõik.

Mõnikord ma võtan oma teises masinas lahti postimehe või päevalehe… ja sulgen selle üsna kohe. Tolle arvuti Chrome’is pole reklaamiblokkijat.
Viljakandvad puud hoovis on igati toredad, ent sellega kaasneb mõningane kõrvalsaadus… Peale pooleteisenädalast puu all seismist oli mu eilseks sõiduvahendiks “Diivan-millele-pirnikompott-ümber-aetud”.
Windowsile on Skype 5.0 beeta 2 väljas. Lisaks muudele huvitavatele asjadele lisandusid ka ukraina, indoneesia ja vietnami keel :)
Nendest “muudest huvitavatest asjadest” paistab kogu möll käivat kuni 10 osalejat mahutava videokõne ümber, mulle endale meeldib enim hoopis nn offline tsätt e. kui mõlemal inimesel on seda funktsiooni toetav versioon, ei pea mõlemad pooled korraga sees olema, et sõnumid liiguks. Noh, nagu teistel tsätiklientidel :P

Minutid võidavad…

Midagi haruldast – olen suures lennujaama ruumis ainukene inimene. Mis nii põnev ei ole – ma pean siin veel 3h veetma ja huvitavaim asi siin on tax free poes müüdav põhjapõdraliha konserv, sildiga “Santa Claus”…
OK, varsti (loodetavasti õige) rongi peale ja tagasisõitu alga…





Niih, siin on kell 12, aeg postitada :)
Sai (peale tunniajast ringiekslemist) Tokyo Metropolitan Museum of Photography ära vaadatud – head ekspositsioonid, a saaks seda va “ingrišši” sinna rohkem juurde. OK, prantsuse või hispaania või muu selline oleks ka abiks.
Homme seisab ees hostelivahetus, näis, kuidas seal wifiga lood…



Pümst olen puhkusegraafikus nüüd. Lülitasin äratuse välja ja puha, Päris äge. :)

Jaapani keeles kirjutatakse selleks ülevalt alla, et saaks kitsamalt ajalehte voltida – mahub rohkem inimesi vagunisse. Metroos pooled inimesed loevad, pooled klõbistavad moblaga ja pooled magavad.
Eile pidin jalgratta alla jääma, kuna lugesin käigult raamatut. Tema ka.
Kohaliku kolleegi sõnul on minuga tiba igav einestada, kuna mind ei saa söögiga Å¡okeerida. “Tundmatu ollus” nr 5? Fritüüritud kanapersed? Toored kaheksajalad? Tooge aga lagedale…

“I don’t know what it is – let me press it anyway!”
Sellega lausega võiks lühidalt kokku võtta täna lõppenud kasutajatestid. Veel üks tööpäev ja siis on vaba aja kord. Mis toob sujuvalt järgmise teema juurde: navigeerimine + iPhone laias laastus imeb.
Mul on masinas kolm app’i, mis kokkupanduna annaks supertulemuse… ent nad on eraldi.
xGPS: suht ok GPS, ent inimlikku moodust järjehoidjaid salvestada ei ole leidnud, otsing võrguta ei tööta.
Maps – Apple enda asi on tore küll, ent ma ei ole veel avastanud, kas ja kuidas ta GPS’i kasutab. Kaartide cachemine on selline juhuslik nali tal.
OffMaps: väga hästi talletab kaardid offline-kasutuseks, ent kasutab OpenStreetmaps vms. kaarte, mis vähemalt siin detailsuses Google’le kannule kuidagi ei jõua
GPS’i ilma roaminguta tööle saamine oli omaette ooper…
“Rosinaks” on mingi wifi-levialade andmebaasi jublakas, mille otsing töötab… ainult võrgus.