It’s bloody easy.
Oma verd olen ma alati kartnud, vähemalt suurtes kogustes – seetõttu pole ma end eriti ka torkida lasknud. Ja seetõttu, et ma kardan, läksin täna verd andma (punkt sõitis piisavalt õuele ka, mugav).
Oli… ükskõik. Ei valu, ei pildiviskamist, ei halba tunnet. Paar tundi hiljem raamatupoe trepist ülesjooksmine tuletas veidi meelde, et sai käidud.
Nojah. Eelneva närveldamise käigus suutsin vaid unustada küsida, et mis grupp mul siis on.