Kuidas portreteerida massimõrva?
Meedia serveerib meile laipu ja hädasid pidevalt – mida verisemalt, seda paremini arvatakse müüvat. Vaatajatel on ilmselt juba tekkinud teatud immuunsus – verist rümpa vaadatakse ainult silmadega (“ahah, laip…”), lülitades end kohe järgmise uudise/kaadri/kanali peale ümber…
Simon Norfolk‘i seeria massihaudadest (“Bosnia: Bleed“) jutustab lugu teistmoodi – fotodel ei ole esmapilgul midagi õõvastavat. Ent sa loed kirjelduse läbi ja lisaks silmadele läheb ka aju tööle…
Nagu ka “naine alasti vs. naine pesus” fotode puhul, kui andestate nii erinevate teemade hulgast analoogia leidmise. Või mis erinevad nad ikka, kui herr Freudi koolkond aluseks võtta…
***
Erialapedele minus meeldis muidugi ka superarvutitest tehtud veider pildiseeria (“The Supercomputers: ‘I’m sorry Dave, I’m afraid I can’t do that’“) :)
Kohtusin hiljaaegu ühe serbia neiuga, kes ütles, et Bosnia genotsiid on üks suur vale nagu ka holokaust ning et isegi kui natuke moslemeid maha notiti, siis kuluski see neile raibetele ära.
kõlab nagu situatsioon, kus rumalus kohtub ükskõiksusega: “ei tea, ei huvita”…
See on jama, et otse mõnele pildile linkida ei saa.
Head pildid on.
aga kallis sepp, kuidas sa saaksidki teistsuguseid analooge tõmmata? :)