2/4 – Fookuskaugus ja objektiivid

1. Ava ja säri
2. Fookuskaugus ja objektiivid
3. Valgustundlikkus ja pildistabilisaatorid
4. Värvustemperatuur ja värvustasakaal

Fookuskaugus
Tehniliselt on tegemist vahemaaga, mis jääb lõpmatusse teravustatud objektiivi optilise keskme ja fookuse, kuhu pannakse kujutist salvestav pind, vahele. Praktiliselt annab ta meile lihtsalt aimu, kui lai ja kauge vaade läbi objektiivi avaneb. Objektiivi fookuskaugus võib olla muudetav (suumobjektiiv, näiteks 18-55mm või 100-300mm) või mitte (fiksobjektiiv). Ka suurendusvõime on suhteline – mõlemal toodud näitel on ca. 3x suum, ent väga erinev “tegevusulatus”. Võimalikult laia vahemikku ei soovita taga ajada – kvaliteet kannatab.

Sisulisem on liigitamine vaatenurga järgi: 35mm filmikerede ees loetakse normaalobjektiiviks ca 45-50mm toru, kuna too pakkub ligikaudu sama diagonaaliga vaatenurka, millega inimsilm tavaoludes on harjunud. Sellest piirist allapoole jäävaid torusid nimetatakse lainurk- ja ületavaid teleobjektiivideks. Neist võib omakorda välja tuua “äärmused”: supertele (üle 300mm) ja ülilainurk (alla 20mm, neist nn “kalasilmad” võivad pakkuda isegi 180° vaadet).

Täiskaader vs crop factor
Eelnev jaotus kehtib tinglikuks standardiks jäänud 35mm filmi, nn. täiskaadri (24mm x 36mm, diagonaal 43,3mm) korral, sest vaatenurga arvutamise juures on veel üks aspekt – salvestava pinna suurus: mida väiksem on sensor, seda kitsama vaatenurgaga nähtav kujutis salvestub (sama objektiivi korral). Osutamaks, mitu korda sensor täiskaadrist erineb, kasutatakse digipeeglite juures mõistet crop factor. Levinumatest on Canoni antud kordaja ümmarguselt 1,6 (ka 1,3), Sonyl/Nikonil/Pentaxil 1,5, Olympusel 2. Digiseebikate puhul on selle arvutamisest loobutud (objektiivi vahetada ei saa ja sensorid on niigi pisikesed) kuid fookuskaugusi deklareeritakse endiselt täiskaadri mõõte arvestades, a la “objektiiv: 28 – 105 mm (35mm ekvivalent)”.

Fookuskauguse juures sensori suurusest rääkima sunnib üsna tihti kohatav küsimusi a la “Kui ma keeran oma vana XX mm objektiivi digiaparaadi ette, kas fookuskaugus muutub tänu crop factorile YY millimeetriseks?” Ei muutu, sest väiksema salvestuspinna asetamine sama obje taha ei tee objektiivi “teleskoobiks”. Näiteks Olympuse 300mm teleobjektiivi kasutamine digikere ees ei tähenda, et teil on nüüd 600mm objektiiv, see efekt on näiline ja sensor salvestab lihtsalt 2x väiksema “tüki” kui see teeks “vanakooli” kaamera ja film. Erinevused võivad ilmneda perspektiivis ja teravussügavuses, fookuskaugus jääb.

Siiski nihkub tänu selle jaotus: kui täiskaadri puhul oleks 28mm klassikaline lainurk, siis digipeeglite ees on 23-28mm juba normaal. Lainurgapuuduse kõrvaldamiseks algavad dSLR’ide objektiivid 16-18mm pealt. Telepoolt kordaja eriti ei pigista, paljud kasutajad on uue pseudo-“supertele” üle pigem rõõmsad – kaader saab tihedamalt täis.

Hea teada:
– lai nurk moonutab üsna jõudsasti, eriti servadest ning portreede puhul kasutatakse teda pigem eriefekti saavutamiseks.
– klassikaline portreeobjektiiv on 100mm ringis.
– kurge saab püüda ka 300mm telega, suur lind ikkagi, ent väiksemate puhul kipub sellestki tihti väheks jääma. Appi tulevad telekonverterid, kannatlikkus ja hiilimisoskus.
– suum on küll mugav, ent ka jalgadega saab suumida ning fiksobjektiivid on reeglina odavamad, valgusjõulisemad ja teravama joonisega.
– suumist rääkides peame silmas optilist suurendust, pilti arvutis suuremaks venitada võime ka ilma kaamera abita
– “kalasilmaga” pildistades on oht, et ka fotograafi jalad jäävad peale…

– –

1. Ava ja säri
2. Fookuskaugus ja objektiivid
3. Valgustundlikkus ja pildistabilisaatorid
4. Värvustemperatuur ja värvustasakaal

– –
PS. Artikkel avaldati algselt Tehnotrendis aprillis 2008