- Ava ja säri
- Fookuskaugus ja objektiivid
- Valgustundlikkus ja pildistabilisaatorid
- Värvustemperatuur ja värvustasakaal
Nagu sõnapaar “foto+graafia” ütleb, on pildistamise sisuks valgusega joonistamine. Ent mis siis, kui seda va “värvi” napib?
Uduseid pilte tuleb meil kõigil ette: kord on kärss kärnas (käsi tudiseb), kord maa külmund (pildistatav liigub). Millised on piirangud? Üldiselt saab käest pildistades harva teravaid pilte kui säriaeg on aeglasem kui 1/30 sekundit. Teiseks peetakse rusikareegliks kiiremat säriaega kui objektiivi fookuskaugus millimeetrites – nt 50mm obje puhul oleks hea 1/60 sekundit ja kiirem säriaeg, 100mm puhul 1/125 jne. Kolmandaks on selge, et liikuva objekti “peatamiseks” vajalik ajahetk on muutuv: tänaval piisab enamasti 1/60-1/125 sekundist, jooksva inimese selgelt jäädvustamiseks vajame umbes viiesajandikku või kiiremat säri. Kuidas valguse vähesust kompenseeritakse?
Optiline stabiliseerimine
Kaamera väristamist saab maandada pildi stabiliseerimisega objektiivis (liigutatakse läätsi) või kaamera keres (nihutatakse sensorit) ning keskmiselt annab selline güroskoopide ja elektromagnetite peen kaadervärk võimaluse kuni 3-4 stoppi e. 8-16 korda aeglasemate säriaegadega opereerida (mäletatavasti tähendas 1 stop valguse kahekordset muutumist).
Keresisese stabiliseerimise eelised ja puudused on üsna selged: värinaga võideldakse alati, hoolimata ette keeratud objest, samas filmiga kaameratel seda süsteemi pole. Nikon, kindlameelseim objektiivisiseste stabilisaatorite tootja, toob ka välja, et “torus” parandatud pilt on parem, kuna sel puhul näevad kasutaja ja kaamerakere juba lõplikku, sujuvat pilti, see lubab paremini kadreerida ja valgust mõõta ning ka autofookus töötavat paremini. Lisaks on süsteem optimeeritud vastavalt objektiivile.
Valgustundlikkus
Kuna liikuva objekti puhul sõltub hetke fikseerimiseks vajalik säriaeg pildistatavast, pole optilisest või füüsilisest (statiiv) stabiliseerimisest eriti kasu. Seega tuleb käepärasest valgusest viimase võtmiseks suurendada salvestava pinna – sensor, film – tundlikkust. Tundlikkuse (filmide puhul räägitakse ka kiirusest) väljendamiseks kasutatakse enamasti ISO skaalat ning jällegi on samm reeglina stopi kaupa (nt 50, 100, 200, 400, 800, jne.). Seega 2 “auku” kõrgemat tundlikkust kasutades (100 -> 400) saaksime sama särituse 4 korda lühema ajaga (1/15 sek. -> 1/60 sek).
Loomulikult tuleb see millegi arvelt ehk võimendades salvestust võimenduvad ka probleemid – film on teralisem, digipiltidel lööb müra rohkem välja, ka värvid kannatavad enamasti. Eriti märgatav on see pisikese sensoritega kaamerate puhul, kuna valgust registreerivad “silmad” on tihedamini koos ja vead kergemad tulema. Samas tippdigikaamerad on tänaseks kõrge tundlikkuse osas filmist üle.
“Kõik pole julged, kes ei värise”
Kaamerat ostes tuleb kahjuks ka jälgida, et reklaamitud värinavastane süsteem vastaks sisule – mõningad tootjad tembeldavad stabiliseerimiseks ka funktsiooni, mis hämarates tingimustes automaatselt kaamera ISO kõrgemaks ja seega pildi üldise kvaliteedi madalamaks ajab. Sellist kompromissi täisvereliseks stabilisaatoriks nimetada ei tohiks.
Heal lapsel mitu nime
Kaubanduslikel eesmärkidel nimetab iga tootja oma värinavastast süsteemi ise nimega. Canon, esmatootja, võttis termini Image Stabilization (lühendiks IS), teisted firmad kasutavad marketroidide ja juristide tungival soovitusel teisi nimesid…
Canon – Image Stabilization (IS)
Nikon – Vibration Reduction (VR)
Sony – Super SteadyShot (SSS)
Panasonic/Leica – MEGA Optical Image Stabilization (MEGA O.I.S)
Sigma – Optical Stabilization (OS)
Tamron – Vibration Compensation (VC)
Pentax – Shake Reduction (SR)
– –
- Ava ja säri
- Fookuskaugus ja objektiivid
- Valgustundlikkus ja pildistabilisaatorid
- Värvustemperatuur ja värvustasakaal
– –
PS. Artikkel avaldati algselt Tehnotrendis septembris 2008