- Ava ja säri
- Fookuskaugus ja objektiivid
- Valgustundlikkus ja pildistabilisaatorid
- Värvustemperatuur ja värvustasakaal
Eesti keel kipub muljet jätma, et “valgus” ja “valge” on pea sama, ent valgusel on rohkem omadusi kui lihtsalt “on – ei ole”. Seda on kogenud iga fotohuviline, kes on näiliselt “normaalses” valguses suutnud hõõguvoranži või jäätuvsinise foto tekitada.
Värvustemperatuur
Veidi teooriat. Värvustemperatuuri mõõtmise nurgakiviks on hüpoteetiline mustkiirgur e. absoluutselt must keha – objekt, mis neelab kogu talle langeva valguse. Selle kuumutamisel näeksime iga temperatuuri juures kindlat värvi. Reaalse näitena tuuakse tavaliselt raud: 1000 Kelvini juures hõõgub punaselt, 6000K ringis paistab metall juba valgena. Samas ei emiteeri kõik allikad valgust kuumutamise tagajärjel (näiteks luminofoorlamp) ning neid võrdlustabelisse kaasates on täpsem kasutada terminit “lähim värvustemperatuur” (correlated colour temperature).
Kurioossel kombel on Kelvini-skaala end kirjeldavate sõnadega vastuolus: mida kõrgem temperatuur, seda külmemaks toonid muutuvad, “soojad” punased-kollased toonid on skaala alguses.
Värvustasakaal
Milline pind on valge, eristab inimsilm erinevates valgustingimustes hästi, fototehnika võimekus jätab veel soovida. Saamaks tegelike värvidega pilti, tuleb seega korrigeerida valgust ja/või kaamerale värvustemperatuur ette öelda.
Digikaamera puhul on võimalusi mitu: usaldada tehnikat (AWB – auto white balance), valida 5-6 valmisrežiimi vahel, sisestada ise Kelvinid või kasutada mõnda valget/neutraalhalli pinda näidisena (CWB – custom white balance). AWB puhul tuleks arvestada, et tulemus võib isegi sama valgusallika all ebaühtlane olla, kuna kaamera hindab “silmatavate” objektide alusel situatsiooni iga kord uuesti, tingides tihti vajaduse iga pildi tooni eraldi parandada. CWB-funktsiooni kasutades ei ole soovitav kaamerat häälestada printeripaberi abil – inimsilm ei näe paberile lisatud UV-valgust peegeldavaid valgendeid, kaamera aga küll. Ideaaltulemuse annaks spetsiaalse etalonkaardi soetamine, asja ajavat ära ka krõpsupurgi valge mattkaas. Palju on abi ka RAW-formaadist, mis laseb järeltöötluse käigus üsna vabalt ühe WB-seade teise vastu vahetada. Luminofoorlampide valgus nõuab korrigeerimist tihti ka roheline-magenta teljel.
Filmile pildistades peab arvestama, et praktiliselt kõik filmid on optimeeritud päevavalgusele (daylight), slaidide hulgas leidub ka üksikuid hõõglampidele tasakaalustatud (tungsten) versioone. Seetõttu korrigeeritakse valgust filtrite abil: näiteks kasutades toas sinakat filtrit, teeme kollaka pirnivalguse “külmemaks”.
Enim muret teeb valguste segunemine – näiteks sisevalguses (ca. 3000K) välguga (ca. 5500K) pildistades saame ühtlased värvid, kui lisame välklambile “sooja” geelfiltri, et viia välgu spekter pirnile lähemale ning valime kaamera valgebalansiks hõõglambivalguse. Värvustemperatuure ühtlustamata poleks abi ka RAW-failist, kuna ühe allika järgi korrigeerimine nihutab paigast teise(d). Samas pole korrektne värvus, eriti moefotos, mingi eesmärk omaette ning tihti pildistatakse nimme vale seade/filmiga, et foto huvitavam saaks.
Tabel: Hinnangulised värvustemperatuurid
1500-2000 K tuletikk, küünlavalgus
2650-3000 K hõõglamp (40W – 500W)
2000-3200 K päike: tõus ja -loojang
3500-4500 K päike: varahommik, hilisõhtu
3200-7500 K luminofoorlamp (erinevad tüübid)
5000-5500 K keskpäevane päike
5500-5600 K välklamp
5500-6500 K päevavalgus (päike + taevas), vines päike
6500-8000 K lauspilves taevas, varjualad
9000-12000 K osaliselt pilves, taevasina
– –
- Ava ja säri
- Fookuskaugus ja objektiivid
- Valgustundlikkus ja pildistabilisaatorid
- Värvustemperatuur ja värvustasakaal
– –
PS. Artikkel avaldati algselt Tehnotrendis novembris 2008