Vastu pükse!
“End…”
“Ole vait!”, käratas Endel oma nihelevale naisele ja vaatas närviliselt kella. Kolmveerand tundi üle juba! Vanasti sellist jama ei olnud – eriti Vremjaga. Totšna õige aeg. Alati. Aga nüüd – mingisugune jobutamine ja kummivenitame – kas me sellist Eestit tahtsime? Endel oli just eelmine õhtu telekast vaadanud, kuidas Riigikogu oli terve öö mingisugust jama suust välja ajanud ja ringi jõlkunud mööda saali, ses nad ei olnud taibanud õigel ajal koju minna ja koristaja oli nad kogemata majja luku taha pannud. Vana raudteelasena oskas Endel õigest ajast lugu pidada.
Kellakeeramine ajas teda lihtsalt marru – ükskord oli ta pidanud oma dresiiniga Tapalt tagasi Aegviitu sõitma ja siis hakkama sealt uuesti Tapa poole tulema. Keset ööd! Ja kõik, kurat, selle pärast, et valitsuse rajakad olid kella tagasi pööranud ja raudtee sõidugraafiku sassi löönud! Endel sülitas vihaselt nurka…
“Ee…..”
“Ole sa ka vait, ära mögise!”, käratas Endel baarimehele ja vehkis ta nina all oma tavottimäletava ja lihaselise nimetisssõrmega. “Tead, torkan selle sulle prääga ninna ja teen silmamunale sellataha näpujälje peale. Siis, raip, näed mind eluaeg!”
Jumal teadis, KUI tüdinenud Endel oma moorist juba oli… Aga ikka veel ei juhtunud mitte midagi ja ometi oleks pidanud saade juba tund aega peal olema. Sest Kusti oli talle jumalakeeli vandunud, et kella kümne aeg pidi baaris keset linna naise saama ära vahetada…
Kusti kulunud diivanilaua all aga naeris halvasti kujundatud TV-kava oma õõvastavat naeru…