Internetti jäävad taga leimama isa, ema ja kaks last…

“Mardisandid vist”, mõtles pereisa Evald koridorist kostvat kobistamist poole kõrvaga kuulates, “vara nagu veel…” Kommid olid ju veel varumata…

“PRAUHHH!” raksatas uks hingede raginal lahti ja välgukiirusel tormas sisse trobikond relvastatud, tumedates maskides ja vormides meest. “Puhas!”, karjus esimene magamistoast, “puhas!” röögatati laste toast, “relvastatud naine!!” kostis köögist. Algselt välisukse juurde valvesse jäänud mees kargas paari hüppega kööki. “Proua, mina paneks selle küll maha”, kostus vaikne ent käskiv korraldus. Kööginuga kukkus põrandale. Rühmaülem tuli köögist tagasi, näitas pereisale näpuga hoiatavalt, et too uuesti diivanile istuks ja sammus välisukse juurde. “Kõik puhas”, lausus ta koridori.

Tuppa astus kaks meest – esimene neist pikk, tumeda mantli ja kaabuga, kallites kingades härrasmees, teine justkui vastand: valges kitlis, pika lohaka patsi ja tennistega lühike tüüp, tööriistakast näpus. Hetkeks avatud töötõend härrasmehe käes plaksatas kinni. “Tervist. Mina olen ülemkomissar Sepp, Jaan Sepp”, lausus härrasmees rahulikult, samal ajal kindaid käest võttes – aeglaselt, üks sõrm korraga. Paljastusid uued, veelgi kallimad nahkkindad…

“Ma usun, et ka teie aeg on üsna kallis, eks, Evald? Ma võin teid Evaldiks kutsuda, eks?”
Noogutus.
“Niisiis, Evald, olgem asjalikud – kus teie arvuti asub?”.
Käeosutus laua suunas.
“Ainuke?”.
Noogutus.
“Selge… Lange!” Ülemkomissar osutas peaga laua poole ja kitlis tüüp, Rein “Lange” Pikk, nagu võis rinnasildilt lugeda, pühkis osutatud koha suunas.
“Leidsin,” kostis laua alt, “pagana tolmune kast, mingi integreeritud võrgukaga vana ront ja võrgu…”
Ülemkomissaar patsutas kingaga vaikselt paar korda vastu põrandat ja vadin laua all lakkas. Hetkeks oli kuulda tööriistakarbi avamist ja liimi pihustamist. “Võrgupistik liimiga kindlalt blokeeritud, leidsin veel ühe asitõendi”, raporteeris laua alt välja roninud tehnik, hoides võidukalt käes võrgujuhet.
“Kuskohast te selle juhtme saite,” sõnas ta, nüüd juba pereisale.
“Noh, see-see-see tuli koos internetiga ja modemiga, sellest firmast, noh, mis tan’d nimi oligi…”
“Teame juba,” katkestas ülemkomissar mehe kokutamise ja muigas kergelt. Kuritegevusele otseselt kaasa aitavaid juhtmeid muudkui kogunes. Juriidilise isiku karistamist võimaldav seadusesäte tõotas tulla magus…

“Silt ka peale.”
Tehnik juba askeldaski arvuti juures ja hetke pärast säras monitori allosas suur kleeps “Leimivaba Interneti Eest!”. Ülemkomissaari peaviibutuse järel astusid kõik “külalised” korterist välja, viimasena väljuv rühmaülem laskis viimaks automaadi alla ja tõmbas ettevaatlikult ukseriismed enda järel kinni. “Järgmine pere on Tehnika kakskümmend ka…,” kostus koridorist veel vaikuseks hääbuv korraldustejada.

Eestimaale oli lisandunud veel üks e-maailmast ära lõigatud ja üdini hämmeldunud perekond Leim…

—
Ei saanud minagi siis ikka Seda Teist poppi teemat peksmata jätta. Kõik nimelised kokkulangevused on muidugi juhuslikud, jms…