Mingi hobi peab ju olema, kogu palka ei jõua ka maha juua…
Leidsin postituste nimekirjast mingi vana publitseerimata lora. Kuna eilne offline.ee juhtmevahetus on kiirust juurde andnud, võib ka pikemat teksti jagada :P
—
Endel ehmatas. Kümme aastat oli ta elust kulunud justkui linnutiivul. Ja see lind ei olnud seda tüüpi lind, kes mõnusalt igaks talveks Egiptusesse suvitama tõmbab. Ei, see lind oli mingi kuradi sitavares, kes vingus nokaga talle eraldatud vao otsas siblis…
“Palju õnne sünnipäevaks, Endel”, soovis ta enesele habemesse pomisedes. Mis ta oli siis saavutanud? Kuidas oli ta endale antud aega kasutanud. Raisanud, raisanud oli ta seda aega – kuri tõde… Naine läks paari aasta eest minema (Endel sülitas hingekibeduses häälekalt ühe korraliku laraka kraanikaussi) – lauahõbeda oli eit ju kaasa võtnud – “kompinsatsiooniks moraali kahjustamise eest!”. Lapserajakaid neil ei olnud. Miks neid ei tulnud, Endel ei osanudki kosta – oli ju proovitud nii hea, kui kurjaga ja isegi nii nagu telekas näidati.
Elu siin pärapõrgus polnud kerge – kõnetraat siia ei ulatunud, telepilt samuti mitte, autolavkagi käis vaid korra nädalas. Aga polnud sinna ju teinekord midagi viiagi – tööd oli siinkandis näpuotsaga. Küla suri, vili kidus, mets kadus, põud ja mäda vaheldumisi. Endel ohkas. No kurat, ikka hinge kohe rebestas selline asi…
Endel äigas suure maatöödes karmiks muutunud käega üle niiskete silmade ja tõusis. Ei, selline haletsemine ei anna midagi, tuleb see kuradi hädapätaklus jalaga uksest välja taguda ja hakata taas elama. Elama! – see kõlas uhkelt. Tagasi pöörduda elu põhiväärtuste ja naudingute juurde, hobide ja armastuse juurde! Hobid, hobid… just! Ta pisikesed, kaunid Jumala lapsed olid juba 15 minutit üksi olnud. “No persse, mis siin halada, endal käed-jalad tööd täis”, manas Endel habemesse, haaras kastekannu ja tõttas jooksujalu teise tuppa, kus kasvas ta bonsaikollektsioon…
oh, milline nauding. kui asi kiirest ikka ette loeb.
väga mõnus! : )
püänt
päünt