Noh, natuke draamat ka
Olingi juba unustanud oma senise elu püsimustri – kui asjad hakkavad laabuma, tuleb mingi litakas*.
Kolmapäeval noa alla, sellele järgnev lähi(?)tulevik on ilmselt väga valus ja väga ebamugav. Ent kasutades telemarketingist tuttavat sõnavara – kuid oota, see ei ole veel kõik: kolmapäevane lõikumine on tegelikult ainult “espitsijoon”, alles peale seda otsustatakse, kui perses asjad tegelikult on.
Mis hetkel eriti imeb, on see ootamine…
* No ikka natuke suurem, kui hamstri põgenemine või kanaarilinnu kassitoiduks konvertimine. Näiteid ei tule, liiga isiklikud.
PS. Ei, mul ei ole Metallica piletit, ent ma mõtlesin hetkeks, et peaks midagi ostma. Näiteks Napsteri abonement oleks kohane…
mina olen fikseerinud selle seaduse, et sellelsamal hetkel, kui jõuad mõelda, et nüüd on kõik tehtud või laabub või ok, siis järgneb absoluutselt alati mingi jant. sellepärast üritan seda mõtet mõelda väga vaikselt kui üldse :)
loodan et pead vähe seal no all käima. ja arstid ikka teavad mis teevad!
nii, et sured ära! see on paha. st, et su blogi tulevikus siis ei täiene
halb, väga halb,
:)
(must huumor)
oh, pole hullu, ma panen fotokausta automaagiliselt siia avalduma – ikka pilt päevas. mul on seal saasta kümneteks aastateks – te ei pane tähelegi, et mind pole :P
aga lille panid siis targu endale? :O
Valu on mööduv nähtus. Aga see, mis noast nahale jääb, seda mina ei kannata. Uh, kuidas ma vihkan oma pimesoolikaoperatsiooni armi! Head paranemist!