Valmis olla…
Alati tuleb valmis olla. Eile Kadrioru kandis, selle ämblikulaadse kiriku juures läks üks mees mööda kirikuseina äärset jalgrada, sirutas äkki käe välja ja kõndis edasi, kätt mööda kiriku seina libistades. Justkui väike tervitus Jumalaga. Ja mina samal ajal pakkisin alles kaamerat välja…
Kadriorust ära tulles, kappas järgmises peatuses peale kuskile retkel käinud lasteaiarühm, kõik kollastesse turvaürpidesse riietatud. Muidu hämarasse ja vaiksesse trammi oleks nagu keravälk sisse prahvatanud. Ei jõudnud kaamerat sättida ja säriaeg tuli liiga pikk. Mis teisest küljest on jällegi hea – äratuntavate lapsenägudega pilti poleks söandanud üles panna. See siin aga nüüd on :)
Avastasin ka, et mul on vaja tugevamaid prille… Üks laste kantseldajatest oli noor kena neid. Mina aga sellelt kauguselt ei näinud eriti muud, kui ta ilusat laia naeratust. Pilti ei märganud ka võtta – masendav hooletus :P
Täna hommikul lumelinnas Schnelli pargis oli ka üks lasteaiarühm kollastes turvaürpides. Aga kena kasvatajat ei olnud, vanem sõbralik daam oli hoopis.
icc.. väga hea võrdlus sellistele lastele.. !!! keravälgud on nad tõesti.. sellist energiat ja kiirust ja sära õhkub neist et vähe pole.. !!!
Aga kuidas Sa siis üldse tead, et see noor neid peale laia naeratuse ka muidu kena oli;)
Helena: see on “wishful thinking” :)
niiet peab hakkama treenima seda reaktsiooniaega :D
sitt lugu see, et päris sõrm päästikul ei tahaks ka linnas ringi käia :) muidu võib juhtuda näiteks nii http://www.greyscalegorilla.com/?showimage=105
Tõnise viidatud lugu on tõepoolest ebameeldiv :S