Paari lausega…

Siia pidi tulema sissekanne, mille ma mõtlesin välja pesumajas, ja mis oleks rääkinud sellest, et ma olen ennastki viimasel ajal natuke üllatanud sellega, et olen ladunud kuidagi endale kergemalt välja asju, mis ma oleks jätnud varem ütlemata, või millest ma oleks püüdnud ennast vähemalt välja keerutada, kuna tean (või arvan), et otse välja rääkimine teeb teisele inimesele haiget või kuidagi liiga ning see ei ole asi, mida ma tahaks tegelikult teha, kuid oma keerutamisega või otsustamatusega tekitan ma samal ajal mingi njerõba-njemjasa olukorra, mis oma ebaselguses on veelgi segavam – mõni võiks öelda, et segasem, kui see lause ning, olegem ausad, ta ei eksiks oluliselt – ega tee sellega kellelegi: ei endale, ei teisele, tegelikult head, sest teate ise ka ilmselt seda ütlust õudsa lõpu ja lõputu õuduse kohta, kuigi “õudus” on natuke karm sõna võibolla nende situatsioonide kirjeldamiseks… – noh, vähemalt midagi sellist ma mõtlesin, ent ei suutnud seda kuidagi korralikult, arusaadavamalt formuleerida

Teine asi – vastik söögiisu on õhtuti…