Panic, if you care
Hitch-hiker’s Guide to the Galaxy on kahjuks suht jama. Kõige häirivam tundus see, et raamatunaljadest oli võetud algus ja lõpp, vahepealne dialoog oli mitmes kohas ära jäetud – mis tavaliselt tappis ka kogu nalja. Umbes nagu seks, mis algab eelmänguga ja siis (minuti ja viisteist sekundit hiljem ;) ) oled sa juba dušši all, vahepealset osa tegelikult kogemata, ent sa tead, et sul oli hea, sest sa oled seda raamatust lugenud, et pidi hea olema…
Kas raamatut on vaja lugeda eelnevalt? Jah ja ei. Ilma raamatut lugemata ei saa ilmselt asjade taustast üldse aru, tundub lihtsalt selline lõdva film. Raamatut lugemata sa ei tea, millest kõik oled sa ilma jäänud. Huvitav, kui palju Adams ise stsenaariumist kokku kirjutas?
Plusspoolele võib kanda loomulikult Marvini (Alan Rickman on Marvini nö. Metatron*. Parim valik ilmselt), päris pungid oli ka Raamatu** 70’date disko ja LSD-hõnguline graafika. Koht, mis tõesti irvitama ajas, oli näiteks paabeli kala tööpõhimõtte selgitus.
Mujalt: üks nunnu pilt/blog mujalt ka: Oh, piss off already…. Üleüldse leidsin eile päris palju mõnusaid fotoblogisid (mis taas kinnitasid arvamust, et… noh… mis siin ikka haliseda, areneda tuleb)
* Memorable quotes from Dogma
Metatron: God? Lonely. But funny. He’s got a great sense of humor. Take sex for example. There’s nothing funnier than the ridiculous faces you people make mid-coitus.
Bethany: Sex is a joke in heaven?
Metatron: The way I understand it, it’s mostly a joke down here, too.
** Antud kontekstis siis loomulikult Reisijuhi, mitte Piibli
Ei kirjutanud vast Adams eriti midagi. Ta ju RIP!
tead sa mõnd meetodit raamatust filmi tegemiseks, mis ei seisne sisust suurema osa väljaviskamises?
Kuulu järgi oli Adams oma eluajal osaline stsenaariumi kirjutamises.
kuulu järgi olla olnud jah… kiirotsinguga küll ei tuvastanud, millal algas stsenaariumi kokkukirjutamine ja kaugele jõuti, enne kui DNA (ma sain eile teada, et ta hüüdnimi oli selline, tänu teisele nimele Noël) rätiku varna riputas
raamatust filmi tehes väljaviskamisest muidugi ei pääse, kuuldemängud olid ju kokku vist 6 tundi. samas saab filmi teha natuke pikemaks, et ei peaks sisse jätma poolikuid dialooge või teine võimalus – Tootsile vastanduv meetod – kui kahte dialoogi panna ei jaksa, ära tee poolt. pane üks, a korralik. :)
Mul küll häbi öelda enamasti, et ma raamatuid ei loe, aga sellistel juhtudel kui film vs raamat vaidlus tekib, olen alati väga positiivselt meelstatud, sest filmid, mille puhul räägivad, et “raamat on ikka parem”, on mulle alati meeldinud.
Üldiselt on aga probleem selles, et raamatute puhul loob igaüks omale ise täpselt sellise kujutluspildi loost mis talle õige tundub ning kui see filmitegijate omaga kokku ei lähe, ongi alati raamat parem kui film.
See on umbes sama tobe vaidlus tegelt kui see, et “esimene osa oli parem kui teine”, samas hindamiskriteerium on see, et liiga palju oli sarnasust esimese osaga. Kui neid sarnasusi ei oleks, oleks ju tegemist täiesti uue filmiga. Samas, mida mina ka filmidest tean, ma vaatan ju ainult Hollywoodi toodangut.
“probleem üldiselt” on pigem ikka selles, et kui inimene on õnnetul kombel kinopildi aluseks olevat kirjandusteost varem lugenud, tabab ta end ekraani ees pidevalt nördinud küsimustelt “miks selle tüübi tausta üldse ei selgitata?”, “a kus see kõrvalliin jäi?” etc. mitte et üks oleks teisest mingil absoluutsel skaalal parem-halvem. näiteks M. Puzo “Ristiisast” (~400lk) sai filmi üle 6 tunni (osad I ja II) ja ikka on paras ports “tähtsaid pisiasju” puudu. seksi ja vägivalla poolest on raamat üksjagu krõbedam :)