Sotsiaalsotsialism
YYY: ma pean mandlitest lahti saama
Mina: oled juba järjekorras?
YYY: jah…arstikonsultatsiooni omas. ma sain aja alles juuniks. opi järts on a la aasta või niiZZZ: noorsugu peab siis harjuma sõimumisega, aga loodetevasti läheb see õnneks
Mina: koht olemas?
Et selliseid asju – “kas sul sapakaostuloa järjekorraloa luba on ikka olemas?” – endiselt küsima peab…
aga pilt iseenesest on ju imeilus :)
Pilt ilus aga võrdlus vajaks ehk veidi täpsustamist.
Pigem on asi jagajas mitte jagatavas. Kui jagajaks on riik(loe: ühiskassa), siis läheb alati aega. Olgu siis riigkord milline tahes. Kui lähed rahakotiga erahaiglasse, siis saad märkse vilkama teeninduse osaliseks. Vanasti jagas nii tervist kui ka autosid ainult riik. Nüüd saab tervist ja sõiduvahendeid nii riigi kui ka erakapitali käest. Aga selge see, et asi peaks/võiks kiiremini toimida.
no minul on riigimeedikutega see kogemus, et kangesti tahavad ravida. pruugib vaid kord arsti juurde jõuda, kui läheb uurimiseks, ravimiseks ning saad teada, et kuigi ise tunned end igati terve noore inimesenaa on sul mitmeid hädasid, mida tuleks uurida ja ravida. Alles eelmiselaastal sõtkyusin usinalt Mustamäe haigla vahet käia, nii et murul oli mu rada juba näha.
Kas tervitada tohib? Kui jaa, siis ma tervitaks üht venelannast Nõmme kirurgi, kes mu olematut luumurdu tahtsi kuuks ajaks kipsi panna ja ainult seebiooperlikud ohked, et ma täna ei saa, mul on pikad püksid jalöas ja need ei mahu kipsi peale, päästsid mind. Mustamäe kirug soovitas diagnoosi kuuldes see ära unustada ja õnnelikult edasi elada, mida ma ka teen.
kusjuures vahel piisab järjekorra ettesaamiseks tõepoolest erakliiniku külastamisest. eelmisest talvest näiteks kogemus lapse adenoidide lõikusega. perearst teatas järjekorraks 4 kuud, erakliiniku nina-kõrva-kurguarst andis aja järgmiseks päevaks, kusjuures opp toimus ikka samas kohas ja haigekassa rahadega. ehk siis maksin vaid 300.- visiiditasu erakliinikule ja kõik laabu. uurides selgus loogika, et erakliinikutel ongi mingitele “minevamatele teenustele”koguaeg mingi bronn olemas.
ja nende erakliinikute bronnide pärast ei saa perearst järjekorda vms. normaalne.
aga mandliopile saab märksa kiiremini – raplas näiteks. tuleb ainult oma tallinna (või harju) haigekassa (ajutiselt) vahetada pärnu oma vastu (mida saab teha mailiga digitaalselt allkirjastatud ankeeti saates).
w, sinu esimene väide peab ilmselt täiesti paika. aga südametunnistusepiinade pärast ei hakkaks ju ka kõigele vaatamata perearsti kaudu sabas seisma, kui muu võimalus on.
see on kuidagi nüri, jah. pangad – notar – bronn tuli esimese sarnase skeemina meelde…
nojah, 4kuud arstemööda joosta kulus tuvastamiseks, et lapsel siiski on adenoid (seda ikka tänu lapsevanamate vihjetele, ise nad selleni ei jõudnudki), siis ootasin 3pool kuud järjekorras, et saada aeg LORi juurde, kes lõigata oskab ja siis eile ütles see lõpuks, et ok, teeme ära, esimene vaba aeg on 4.september, ohsedarõemusiis :/ – juba 1 aasta pärast esimeste sümptomite ilmumist. aga noh, see on ka nohu ju, mis kurdate, pole mingi haigus, pange oma laps soojemalt riidesse parem..
ise paned diagnoosi, ise korraldad erakliinikuga aja saamise, lõpuks lõikad ka ise ?
tuttav meedik kurdab, et nõukaaeg on eestlased ära riikkunud. iga köhahoo peale peab arst koju tulema sinist lehte kirjutama, iga kord kui rinnuspistab kihutab kiirabi koju, mitte inimene ei lähe arsti juurde ja kohe tahetakse saada eriarsti juurde ja lõikusele. meditsiin on igal pool kallis ja igal pool on ravijärjekorrad. aga eesti inimene seda millegipärast ei usu, kusjuures meil olevat järjekorrad lühemad. tema soovitab virisevatel eestlastel minna ja uurida, kuidas teistes riikides asi käib ning sealjuures mõelda, et kui 100 inimesest, kel on haigekassas kindlustus, 40 maksab makse ja 60 % ehk lapsed ja vanurid ei maksa, siis miks on supp haigekassa ühiskassas nii lahja.
aga tegelt, kui oled kuulnud, kuidas tuttav USAs peale vähilõikust õhtul haigalst koju saadeti, sest tal on nii väike kindlustus, ega siis minule ei tekkinud küsimust, milline medsüsteem parem on.
Ei, mina, Eesti Inimene, ei usu ravijärjekordi. Aastal 96 ei olnud ravijärjekordi. Siis kui jaoskonna arste hakati ‘perestama’. Siis kui saigi ilma saatekirjata eriarsti jutule. Eriarstidele tekkisid järjekorrad uuesti siis, kui see saatekirjapõhiseks uuesti muutus. Ausalt. Kui oma beebiga käisin ilma saatekirjata neuroloogi kontrollis, sain aja ülejärgmiseks päevaks. Saatekirjaga (kaks kuud hiljem!) pidin ka kuu aega järjekorras olema. Ütle siis,e t saatekirjad ei põhjusta järjekordi!
Samas kui ‘naisinimese tuttav meditsiini puutuv eesti inimene’ kurdab, et tahetakse iga köha peale, et arst koju tuleks, siis mu lapse ‘perearst’ küsib mu käest imestunult, et kuidas ma mõtlen seda asja ikkagi teostada, et registreerin telfoni teel, et laps on haige ja arsti koju ei tahagi. X raha visiiditasu eest. Alatooniga, et niikuinii valetab lapse haiguse kohta ja tahab lihtsalt vabu päevi teenida. Kui ‘arst’ on kuri, kui ma helistan ja küsin haiguse 4. päeval, et mis ma nüüd teen, ikka on palavik kõrgel üleval pärastlõunati. Et temal just vahetus lõppes…..
Ei ole need ‘eesti inimesed’ midagi sellised ja teistsugused. Või siis on arstid veel rohkem ‘eesti inimesed’ kui mitte-arstid.
no ma ei , ilmselt on mul arstidega vedanud. perearst ei keela ühtegi saatekirja ega uuringut. eriarstid, keda kohanud olen tahavad iga hinna eest ravida, isegi siis kui ravida midagi pole.
ilmselt seetõttu on mul ka selline mulje arstidest.
Muide, olen kuulnud, et haigekassa käib nn siniseid lehti kontrollimas, mõnikord lausa tööandja palvel. äkki on sinu arst sama kontrolli küüsis hiljuti olnud. Kuigi ma ise ei usu seda tööandjate lora, et töötajad jäävad massiliselt jalgpalli mm või olümpia ajaks haigeks. no ei usu, kuigi sellest juba aastaid räägitakse (kindlaid fakte pole ju siaani toodud). küll olen tähelepannud, et mõned tippijuhid jäävad lahkumis- või koondmaisteadet saades kohe mitmeteks kuudeks haigeks. huvitav, miks?
pigem on eesti inimeste arsti-lembusega vastupidine lugu, et tohtri ukse taha, müts pihus, minnakse
ikka alles siis, kui teisiti enam ei saa. sest esiteks ei ole võimalik töölt tervisehädade tõttu puududa
ja ega ei taha haiglate-arstidega liiga palju suhelda (loe: parem üldse mitte) ning pealegi on eelmine ebameeldiv
kogemus (olgu see pärit kasvõi seitsme aasta tagant), kui õde või sanitar sind kõigepealt korralikult läbi
sõimas, veel ebamugavalt hästi meeles. ning siis muidugi üüratud järjekorrad.
– tahaks vastuvõtule
– järgmine aeg on kolme kuu pärast neljapäeval
– ja mis ma niikaua siis teen, lasen tõbi nii kaugele areneda, et seda enam ravida ei saa?!
– mina ei saa midagi teha, kord on selline. ja raha pole.
– aga nii ju ikka ei saa
– te siis ei taha seda aega jh.
eestlaste vähesel arstilembusel on ka oma positiivne külg. külmetus saab ravitud sinepiplaastri,
maarohutee, vietnami salvi, kuppude, soojenduskoti, hanerasva ja viinasokkidega (KUI tööjuurest haiguspäevi
võtta saab). selle asemel, et lääne inimese kombel omale arst koju kutsuda ja lasta sama tõbi peale
antibiootikumid kirjutada ja nii iga paari kuu tagant.