Ennetähtaegse kohvipaiske plekid

Tartus “Maailma” ees vedeledes (või maailmas, Tartu ees vedeledes…), päikest peale paista lastes, värsket õhku hingates ja kohvi lürpides tekkis hetkeks tunne, et kuigi ma olen Tallinnas kaotanud oma inimliku näo*, pole elul tegelikult ju vigagi…

Selle väikese rahulolumõtte lõppu pani punkti küsimärgi nurga tagant ilmunud tuul, kes haaras laualt menüü ja lõi sellega kohvitassi ümber, mulle sülle…

* – Uuk ^TM