No las seisab, kes teda kardab?
Pronkssõdur. Järjekordne “sellest kirjutavad juba kõik”-teema. Kuulge, kogu see jama ei ole seda lihtsalt väärt. Meil on olulisemaidki küsimusi, kui see, kuidas mingitele ättidele eestlaslikult “koht kätte näidata”.
Näiteks, mida saaks ära teha, et need mudilased, keda õpetaja praegu käekõrval sinna veab, ei tunneks suureks kasvades vajadust sinna minna? Et nad ei leiaks trotslikult, et just see on “наша”, et see on ainuke, millest neil on kinni hoida.
Need eestlased, kes tunnevad ennast endiselt olevat okupatsiooniikke ja -hirmu all ning ei suuda sirge seljaga mingit kuju taluda, võiksid annetada Kangro Kalevipoja-fondi.
Las siis Sohni vaatab, endal meri põlvini, kurja näoga Tõnismäe poole, siil õlal, ja kartjatel ongi julgem olla…
PS. Ärge emadepäeva unustage
Sohni ikka? aga loomulikult võin ka mina olla millestki valesti aru saanud…
ah, muidugi.. tänud
roosade illusioonide koduvabariigis valitsevast rahvaste sõprusest ja üksmeelest IIMS pärandi käsitlemisel, mida rikuvad ainult paar 80aastast veterani, tasakaalustamiseks võib aegajalt näiteks venekeelse Delfi (kes teisipäeval oma lugejaskonda püha puhul südamlikult õnnitles) kommentaariume lugeda. pärast on natuke aega sihuke tunne, et tänavale minnes peaks maskeeringu mõttes igaks juhuks balalaika ja pakk sihvkasid kaasas olema, muidu ei õnnestu neetud eestlasel-fašistil poolt kvartalitki keretäieta läbida.
ma ei tee endale eriti illusioone. samas tundub, et osa mahavõtusoovijad aga teevad ja arvavad, et olukord läheb hoobilt paremaks. et noh “nüüd, mil seda derzhaavaihalust kiirgavat statuujat enam ei ole, tunnen ma, kuidas eesti-armastus ja patriotism minusse voolab! aitäh, marurahvuslased!”
pigem võib see vaht delfi.ruäst välja vahutada ja kel seda sitta vaja on…
kuju oleks pidanud maha võtma kohe, koos leninitega. praegu ei võida sellest keegi midagi – pigem vastupidi
http://mari-leen.blogspot.com/2006/05/ma-vihkan-venelasi.html
sama teema
jah, ma olen seda lugenud. tütarlaps paistab olevat labiilne, rumal, puberteediealine või kõik kokku. loodetavasti ei maksa see talle elus kätte.
Tõesti, kas midagi kasulikku pole teha? Näiteks Isamaaliit paistab üldse silma ebaoluliste asjadega nagu kommunismi kriminaliseerimisega, venemaa vabandustega ja siis see pronkskuju on ka jalus. Mina ütlen, et sellised tarbetud probleemid ainult õhutavad rahvuslikku viha. Milleks, kellele?
Leninid jms. on ammu ära korjatud, las jääda ka nõuka ajast mingi monument alles, ega mahakiskumine ei tee perioodi olematuks ja kas peakski.
tänan komplimentide eest :)
näedsa, olukord pole lootusetu :)
Tuututaks kah, ma ei ole nõus. Lahendus oleks, aidata neil teha teise kohta uus memoriaal – tingimusena, et NL sümboolikat ei kasutata (nii nagu me natslikku ka ei soovi). Lasta neil riiklikult läbi viia nendepoolset nõukogude võimu ohvrite mälestamist – sõnaga asi tuleb ümber nimetada. Nii saaks me tasapisi muuta nende maailmapilti, seda inimlikumast vaatenurgast ka neile näidates. Tõnismägi peaks sellest sambast siiski vabanema, paraku töötab ta uue multikulturaalse (tahame või ei taha) eesti riigi vastu.
Ja veel, kui inimesi sisse tuua, mida raha jõud niikuinii millalgi läbi viib, siis toodagu teisi kui slaavi rahvuseid. Mustad oleks päris head, see taltsutaks vene rassistlike provokatsioonide läbiviimist ja segunemine aborigeenidega oleks ehk tagasihoidlikum jne.
ma nüüd siis ei unusta emadepäeva. head emadepäeva, sepp! ja teistele muidugi ka. viisakas peab ju olema…
Jaan, ilus sõna sul – “aidata”. Aidata saab üldiselt neid, kes seda tahavad. Ja ümbernimetamine… noh, see tuletab meelde anektoodi, kuidas juut nimetas liha ümber kalaks, et pühadega mitte “tülli” minna…
Kristjanil oli hea ettepanek – kuju, ajaloolise väärtusega nagu ta on, tuleb arvata üle tee asuva Okupatsioonimuuseumi eksponaatide hulka :)
http://vurle.blogspot.com/2006/05/pronkssdur-okupatsioonimuuseumi.html