“Sprott õlis” Eesti rahvuskalaks!
Ester Tuiksoo sõnul on Eestil olemas rahvuslill, rahvuslind, rahvuskivi, kuid mereriigina puudub tal rahvuskala, teatas põllumajandusministeerium. [ETV24]
Arvestades meie rahvuslikke eripärasid, esitaksin kandidaadi, milleks oleks (fanfaarid, trummipõrin): Sprott õlis!
Otsus ei ole uisa-päisa tehtud ja tugineb järgmistele aspektidele:
– eestlane on samuti algselt kinnine, ent kui omandad õige avamismeetodi, leiad tummise, ületarbimisel südame läikiva ajava sisu
– ka paljude eestlase puhul ei tea, kellest ta tehtud on
– naturaalselt libe, eriti kui on vaja võõrastele pugeda
– valides sproti rahvuskalaks (ja Ruhnu rahvussaareks) saaksime taas Lätile nina peale anda
– õlireostuste avastamisest on saanud rahvuslik spordiala
– õlil ja suitsul baseeruv toiduaine aitaks meelde tuletada eestlaste mitte eriti tervislikke (toitumis)harjumusi
– last but not least: aitab edasi kanda meie traditsioone (enimtoodetud kalakonserv)
Ahjaa, see ei loe, et sprott ei ole päris kala. Nagu ka rahvuskala puudumine ei ole “päris” probleem…
LISA: paistab, et läheb rebimiseks. Leheneeger pakub kandidaatideks vobla (viga, tegemist on meie idanaabri rahvuskalaga) ja/või räime tomatis. Viimase puhul tuleb valikut igati tunnustada – nagu paljud eestlased, on ka räim tomatis kõva kestaga ja punase sisuga…
***
PS. Et meelest ära ei läheks: Eero, see mail.ee prügikast, mida sa hellitlevalt mailbox‘iks kutsud, on täis saanud. Kirjad ei jõua kohale enam…
kuna nimet ja näidat kook hommikul haihtus, sobis rahvuskoogiks vist küll.
Vobla valimisest oleks ehk abi venekeelse elanikkonna suurel kiirusel ja hulgakaupa lõimimisel?
Vaata aga vaata meie Otti,
tema püüab merest sprotti!
see rahvuskivi asi tuleb kiiresti ümber vaadata! nagu selgub, on eesti rahvuskiviks juba 1992 nimetatud (sic!) paas, mis vähe sellest, et on valituks osutunud tänu ilmselgele põhjaeesti vandenõule, ei ole üldse kivi (määratletavate mõõtmete ja massiga jurakas, füüsikaline keha), vaid kivim. rahvuskivi sobiks olema näiteks meie agraartaustale viitav põllumunakas (raudkivi) või hoopis progressi sümboliseeriv silikaattellis. see küsimus väärib igatahes referendumit.
just, rahvuskiviks poolik tellis – praktiline, turvatunnet sisestav valik
ja rahvuslik puu võiks olla pesapallikurikas või lihtsalt kaigas (kodaratesse ikka).
Eesti Rahvuskivi kohale on kahtlematult tugevaim kandidaat sapikivi (cholelithia vulgaris).
Ministeerium võiks kalakampaaniale lisada ka sibula oma… kaks kärbest ühe hoobiga või nii. Pluss ergutus Peipsi-äärsetele kalameestele, kes ühtlasi ka sibulat kasvatavad.
Sponsoriks võiks olla mõni potentsiravimite tootja. Sibul, kala, tala ja nii tõesti ja nii edasi.
Siit on midagi sirgumas… peaks selle noh… kilekotiga ministri.. Rummo kampa võtma ja teeks midagi ära rahvastiku heaks.
– koostööprojekt PMinniga – Rahvuskala ja Rahvussibula valimiseks
– püstitame Tallinna lahte Rahvustala (osutamas Russalka-tšiki poole)
– loome uue brändi (algatus juba tehtud siin, uuteks slõuganiteks “Tõhus tõusunurk”/”Integrating Europe. Erectly.”)
– sümpoosium nimega “Pärnu Kala – söö või ise”
– leiame mingi mõrra selle kalavärgiga tegelema. või tegelt, vist on olemas juba…
Sessuhtes,et ka Tallina vürtsi-kilu sobib kandidaadiks ma pakun…
Seep, raudpolt! Teeme ära! Ainult-et rahvustala peab olema tehtud sapikividest, muidu mina ei mängi.
Rahvuspuuks pind (silmas) või palk (nii palataliseeritud kui ka -mata elliga)!
… ja rahvuskangelaseks pronkssõdur …
Rahvuskivi paas…well, see seletab miks meil paekivimuuseum on – suht staatilise ekspositsiooniga peab tunnistama.
Põlevkivi oleks väga rahvuslik – seoks meid ka vennasrahva ameeriklastega, sest on vist vaid 2 riiki maalimas, kes paekiviga lähedases suguluses olevale kamakale üritavad järjekindlalt tuld otsa panna.
Põlevkivi sobiks slogani poolest väga hästi rahvuskiviks. Slogan oleks “Pane ennast põlema!”
sproti osas langesid nüüd lätlased ka konkurentsist välja.