Pikk elu: kas on kerge olla vana?
Läti eriväljaanne täna… Et pall õhku visati, siis paar sõna OmaDRAAMA’l mängitud Riia Uue Teatri etenduse “Pikk elu” kohta. Ühesõnaga: super.
Niivõrd läbi töötatud erinevad karakterid niivõrd ehedas esituses – mingi hetk olin ma Omaette Rääkiva Mehe autentsuses 101% veendunud… Ja siis see lava, mis meil toob ilmselt miljon lapsepõlvemälestust või “hei mul/vanaemal/vanavanaemal oli see asi”-hetke. Hea meelega vaataks veel paar korda, kuna kõike ei jõudnud lihtsalt tabada – liiga palju tegevust kohati. Kohati sürr, kohati lõbus, kohati kurb. Stseene ei ole mõtet ümber jutustada, sellega ei anna midagi edasi…
Jah, oli hetki, kus laval toimuv tundus vanainimeste mõnitamisega, seda episoodides, mil tekkis assotsiatsioon vähki sureva vanaisa viimaste tegemistega – jah, see rikkus kohati elamust, ent sellest sai üle…
Lühidalt: aukülalistena, põhjusega, festivalile kutsutud ja viimse lahtikäiva toolini väljamüüdud etendus, mille lõppedes publik püsti seistes aplodeeris…
Pealkiri insipreeritud hiljuti jutuks tulnud Juris Podnieks’i* legendaarsest filmist “Kas on kerge olla noor“.
Lõpetuseks veel ühe lätaka, Ivars Gravlejs’i lõbus projekt Useful Advices for Photographers :)
EDIT: Ja lõpetuse lõpetuseks – paistab, et Edgar on fotoblogi ümber kolinud. Ja-jaa, sobib väga hästi siia eriväljaandesse – pool-lätlane ikkagi ;)
___
* Liisu, ma eksisin, mitte Podnieks ei olnud see, kes 1991 surma sai, vaid Slapins (ja mitte teletorni, vaid siseminni juures ja mitte augustis, vaid jaanuaris). Niipalju siis minu mälust.
Podnieksi see siiski ei päästa – ta on ikkagi surnud (1992, sukeldumisel)
See oli hää küll, kuid mu meelest mitte püstitõusmist-väärt hää. Aga lava oli ilmselgelt iga rekvisiitori õudusunenägu :)
Lavamehed bitchisid jah päris palju. Aga mitte nii palju, kui kellegi klaveri kaheksandale korrusele tassides. Tiibklaverit. Nelja mehega (:
Ma tean, et üks mees palus pileteid hoida, et tema tuleb Lätist seda vaatama, kuna ta pole seal 2 aastat löögile pääsenud. Ma küll ei tea, kas ta ikka kohale ka jõudis, aga ikkagi – vaat kus lops.
Ja rekvisiite oli rekkatäis. Lihtsalt väikseid asju. Karm.