Tühirand: Igavliiv ja Tühiväli – sisu ei leidnud kusagilt…

…ja siis ma jõudsin Tartusse, kus ma läksin meie klassiga teatrisse ekskursjioonile. Teater oli sellises plekist majas, sellises sadamas, mis ei olnudki nagu sadam, sest meil Tallinnas on sadamas palju suuremad laevad, mis lasevad sireeni ja soome turiste välja. Sees olid sellised metallist rõdud ja mina istusin kohe helipuldi kõrval, kuskohast poolt lava ei näinud ja mingi valgusmasin sahises kogu etenduse aga see ei seganud nii palju…

Siis istus minu ette üks tädi, kellel oli selline kampsun, mis õlad paljaks jätab ja hästi ilus kael ja siis kui tagumisest reast kõrgemalt üle õla vaadata, siis kampsun hoidis natuke kehast eemale ja rinnahoidjate paelad jooksid salapäraselt pimedusse ja poisid kihistasid kui ma punastasin ja siis õpetaja ütles, et Juku, ära nihele ja ma pidin jälle ilusti istuma…

Ja siis hakkas etendus, kus oli alguses üks mees ja siis tulid ilusad kleitides näitlejannad ja veel üks mees ja neil oli kõigil mure. Vahepeal näidati fimi ka. Film oli samasugune nagu me issiga ükskord tegime, kui me Viljandisse sõitsime. Aga meie oma oli vist isegi parem, sest meie filmis nägi lehma ja koera ja isegi HOBUST, nende filmis olid ainult näod. Ei, üks invaliid oli ka, nii et päris tore oli. Vahepeal üks tädi istus laua all ja rääkis naljaka häälega, sest oli Väga Vana. Õpetaja ütles, et tema teada see ei peaks komüüdia komöödia olema aga nii ta paistis küll.

Ja see esimene onu jõi ennast purju mitu korda aga ta ei hakanud nutma nagu meie naaber Albert, kui ta joob, vaid ta hakkas hoopis naljakalt kakerdama ja segast panema ja mulla sees püherdama, mis lavale oli toodud ja seda mulda loopima. Ma arvan, et nad said pärast koristajalt riielda ka.

Ja siis seal oli üks punane trumm, mis seisis seal ja meie mõtlesime, et äkki seal all on kanalisatsiooniauk ja see on seal hoiatuseks peal, ja kanalisatsioonis elavad mutantkrokodillid, kes vahepeal ronivad sealt välja ja söövad selle kurva naise ära ja mehed tormavad teda võidu päästma ja üks neist sureb kangelaslikult ja ütleb enne surma veel, et ta ikka armastas seda naist ja et teine mees võib nüüd ta endale saada, kuigi see naisne söödi ära ja siis teine naine nutab ja ja nad abielluvad hoopis selle mehega, kes ellu jääb ja teises osas vaatuses tuleb välja, et sellest ära söödud naisest sai hoopis mutankrokodillide kuninganna ja nad vallutavad selle saare ja… aga siis nad hakkasid seda trummi taguma ja mehed hakkasid räppima (aga paralleelklassi Andres oskab palju paremini räppida!). Siis oli seal veel üks tool, mille peale esimene mees ütles, et see mädaneb varsti ära, aga see tooli oli ju rauast!

Vahepeal üks onu ja tädi tantsisid natuke kaotil kajotil kaooteliselt segaselt ja nad loopisid riided ära ja neil jäid selga sellised liibuvad mustad riided nagu onu Urmasel, kes käib sukeldumas, aga õpetaja punastas natuke ja Martin kihistas, et see polegi nagu päris tants vist ja tähendab hoopis midagi muud. Martini ema laseb Martinil õhtuti kaua telekat vaadata ja ükskorda ta ütles, et tema tahab küll juba suureks saada, sest ta oli Emma-Nelli filmi näinud.

Ja lõpupoole teine onu, kes pidi viiulit oskama, mis tal kogu aeg kaasas oli, ja siis ta mängis seda viiulit aga ta mängis seda hoopis nagu kitarri ju!!!

Ja siis sai etendus läbi ja ma sõitsin Tallinnasse tagasi…

Juss, jälgi lauseehitust ning tee laused lühemad. Komad!

***
Lühidalt: taheti teha nagu NO, välja tuli no-no…