If there isn’t a movie about it, it’s not worth knowing, is it?
Inna-Katrin Hein möllab jälle:
Tolkien suri 1973. aastal, kuid tema teosed on siiani populaarsed. Seda eelkõige «Sõrmuste isanda» põhjal tehtud filmide tõttu.
Mõtle, kui tegemata oleks jäänud filmid “Kristuse kannatused” ja “Life of Brian”…
Inna-Katringina on veel selline lugu, et kunagi sai talle kiri saadetud, et mis ometigi sundis teda avaldama uudist, et Hurley (või mingi teine staar, ma ei viitsi artiklit otsida) ei olnud väidetavalt peale tualetis käimist käsi pesnud. Kahjuks ta ei vastanud ja ma ei saanudki teada, kuigi mind see vastus tõesti huvitas… :(
Pealkiri Metatronilt…
kas järgmine pilt on see, kus koer on sepa kõri kallal?
siukseid lõugu ma nägin viimati vist raamatus “Põhja Konn”
sõnapidaja mees see Sepp, eelmises sissekandes seisab must valgel “ei kutsust”, aga täna on teisi kohe kahes eksemplaris. siin on materjali tulevase poliitiku jaoks, sihukestega võib koalitsiooni teha küll.
kõri jäi terveks, küll aga üritas see baskervill mind korra jõkke joosta. on hetki, kus paar korda suurem kaal on abiks.
Ei noh, ehk on Inna-Katrinil õiguski. Sõrmuste Isand ja Silmarillion võisid paberkujul popid olla eelmisel sajandil, praegune noortekultuur tarbib neid tõesti pigem filmina ja mobla taustapildiks. Seega – kui poleks filme, saaks öelda, et “Tolkieni teosed OLID siiani populaarsed, nüüd aga…”
Kindlasti tundus ka eeposte kirja panemine kunagi jõmliku pühaduserüvetamisena. Noored loevad lugulaulu paberilt, no andke olla!!! Kuhu jääb kogu suulise pärimusega kaasas käiv müstika, esitaja isiklik suhe loosse, laul ja pillimäng selle juurde, kaminatule võbin ja kuulajate hingekinnihoid? Meie püha lugu on muutunud surnud kirjamärkideks… auuuu :(((
Ma siiski vaidleks veidi vastu, Kaur. Mul ei ole küll numbreid, ent mulle tundub, et Harry Potter, näiteks, saavutas oma metsiku menu enne, kui neist filme hakati vorpima. Seetõttu ei tuleks ehk raamatut veel maha kanda – ptui!, ptui!, ptui! – ning põhjust ja tagajärgi ümber mängima.