Blogid. Autoriõigused. SSDD*.
Konkreetne keiss: Postimees ise ehk siis Kuldari leivaisa esitas oma vastuses meie hagile (nõuame Postikalt Kadastiku solvangu eest 1 milli) tõendiks väljavõtted meie blogist. Ehk siis printis endale meelepärased leheküljed välja ning esitas kohtule. Vaadeldaval juhul on tegemist lihtlabase vargusega, autorile kuuluva teksti luba küsimata kasutamisega, mis on kuritegu.
Ma ei hakkaks seda teemat torkima, kui loos “Blogikriitika kriitika (uus rubriik!)” leiduva tsitaadi autor oleks suvaline blogard, ent Irja on hariduselt jurist + endine prokurör ning tsiteerides filmi Lord of the Rings: “Wizards should know better“.
Esiteks: Autoriõiguse seadus ei tunne sellist mõistet nagu “vargus”, on autori isiklike või varaliste õiguste rikkumine. Avalduse esitamine _varguse_ kohta ei tule kasuks. Ok, võib-olla on see rohkem nokkimine, ent jurist võiks korretsem olla. Muide, kas keegi teab – kui ma esitan kaebuse varguse kohta, kas see a) klassifitseeritakse kohe ümber või b) lõpetatakse uurimine, kuna _kadunud_ otseselt midagi ei ole? Ja kui loata kopeerimine on vargus, kas siis parooliga postitusesse sissehäkkimine ja sealt kopeerimine on salajane vargus või juba röövimine?
Teiseks:
§ 19. Teose vaba kasutamine teaduslikel, hariduslikel, informatsioonilistel ja õigusemõistmise eesmärkidel
Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta, kuid kasutatud teose autori nime, kui see on teosel näidatud, teose nimetuse ning avaldamisallika kohustusliku äranäitamisega on lubatud:
…
5) teose reprodutseerimine õigusemõistmise või avaliku julgeoleku tagamise eesmärgil ulatuses, mis vastab õigusemõistmise või avaliku julgeoleku tagamise eesmärkidele;
Kommentaarid on ilmselt liigsed…
– –
I. kritiseerimine ei tähenda samas, et ma kiidaks takka Kuldari nõuannetele. 2 neid oli:
– “Kõige peamisemaks soovituseks on kirjutada nii, et endal kunagi häbi või kahetsustunnet pole.” võib lugeda ka kui “Kõike, mida sa kirjutad, võidakse ja kasutatakse sinu vastu. Meil, ajakirjanikel, puudub eetikafilter ja isegi kui meile tundub, et avaldatu on pigem hetkeemootsionist tulenev, endale kirjutatud või lihtsalt võiks su’s hiljem piinlikkust tekitada, me avaldame selle ikkagi. Kui see ei sobi, ole parem vait.”
– “Teine soovitus oleks aga selgelt välja tuua blogis avaldatud materjalide kasutamise reeglid.” – iroonilisel kombel on blogijate lisatud “disclaimeritesse” vabalt suhtumisega silma paistnud eelkõige PM noortelisa ajakirjanikud (mõni aeg tagasi vähemalt, oletame, et olukord on nüüdseks paranenud…)
Taustaks ka Kuldari artiklile eelnenud samateemaline blogisissekanne.
Teema, mida ma kahjuks kommenteerida ei oska, ent mis ilmselt rolli mängivad, on AÕS tehtavad erandid “päevauudistele” (mis loom see täpselt on?), faktidele, andmetele. Kas sissekanne a la “Tõusin, pesin hambad, läksin kooli. Ahjaa, eile ööklubis oksendasin. Oli raju pidu” on andmed, fakt, päevauudis või teos? Aga kui kirjutaja on “tselebriti”/avaliku elu tegelane?
Diskleimer: ma ei ole jurist, kui minu seadusemõistmises on olulisi vigu, parandatagu. Oluline on IMHO, et ei jääks mulje, nagu oleks kõik on keelatud (blogijad) või kõik lubatud (ajakirjandus)…
– –
* SSDD
– –
Annaks jumal
– –
Õues on taas äike. Arvake ära, kes eile enda masinale uue UPS’i ostis ja vana UPS’i võrguseadmetele ja Crystal Lounge serverile eraldas. Mwaahahaha…
oh, psühhod värvid : D
Aitäh, et teemat kommenteerid. Paraku näib mulle, et kohati kasutad samu võtteid mida ajakirjanikele omistatakse. Oled minu mõtteid suhteliselt meelevaldselt tõlgendanud.
Mu selgelt heatahtliku soovitust oled ise tõlgendanud hetkeemotsioonidest lähtuvalt ja lugenud sellest välja asju, mida ma pole öelnud.
Võiks küsida, et miks kasutad samu alatuid võtteid nagu ebaprofessionaalsed ajakirjanikud?
Sepp, mu soovitus ja kogu kommentaari eesmärk oli vähendada lapsikut nääklemist ja kutsuda üles kirjutama häid blooge andes omalt poolt mõned näpunäited mida ise järgin. Mõttetu on suunata see energia nääklemisse ja öeldu omamoodi tõlgendamisesse.
Kuldar, ok, ma lisasin ehk liialt värve AGA ma ei tea, kuidas su sõnu täpselt tõlgendada. Antud loo juures oled sa ajakirjanik, mitte blogard, esindad oma väljaannet ja seega on situatsioon järgmine: PM, kui sagedaseim (mulle teadaolevalt) küsin-ja-alles-siis-avaldan reegli vastu (minevikus?) eksija soovitab: “Kisti välja ja trükiti, las siis olla”. Jõupositsioonil olija soovitab mitte vastu põtkida?
Teine punkt – neist reeglistest ON üle sõidetud, isegi kui nad väljas on olnud. Loodetavasti on see minevik. Reeglite puudumine ei tähenda, et järelikult ei pea küsima.
Igasugused selgitused, millest ma valesti aru sain, on teretulnud.
ahjaa, loost ununes su artikli URL. vabandan. olgu see siis siin:
http://www.postimees.ee/270807/esileht/meedia/279032.php
Kusjuures ajakirjanikel on juba välja kujunenud ringkaitse. Helistas mulle üks ja küsis, vaata sa blogis kirjutasid nii.. Ma sellepeale, et minu blogi ja teie ei tohi seda tsiteerida, kui ma ei luba. Tema sellepeale, et vot ikka võib küll, meil siin oli siuke asi ja siuke vaidlus, et ikka võib küll. No mis mul üle jääb, jooksen kohe vudinal kohtusse vä? Kasutasin teist varianti ja rääkisin talle sellise loo, mis kah söödav oleks, aga vähem kollaselt sõnastatud.
Eesti ajakirjandus on kollane-kollane-kollane. Sellepärast neil blogidest kilde otsida meeldibki. Minu blogi võib olla kollane, aga mõni eesti ajaleht võiks seda mitte olla.
Pole jurist, aga see, mida Postimees teeb, tundub olevat AÕS §19/1 venitamine üle mõistliku piiri, teiste paragrahvide alla blogide niisama avaldamine ei mahu. Motiveeritud mahust rääkides võiks blogisissekannet võrrelda ehk luuletusega. Ei oleks erilist kahtlust, kui pm mingis laupäevalisas avaldaks tagalehel erinevatest luuleraamatutest korjatud terveid ja poolikuid luuletusi, et nüüd on üle piiri mindud. Miks me siis blogide puhul sellise asja üle vaidlema peame? Päevauudist kajastades asjakohast sissekannet tsiteerida või kogu postitust refereerida, palun. Siinkohal pole Sirjel midagi kurta. Aga niisama võõra materjaliga ruumi täita, palun ei.
Sirje, sinuga on jälle lisaprobleem – kuna sa ei ole (ei olnud?) just päris Inimene Tänavalt, siis teatud piirist võivad su avaldused ületada uudiskünnise. Kus ja mis see künnis on, mina ei tea…
Ajakirjanduseetika on väljaanneti väga erinev. Samal ajal kui kollane ajakirjandus suudab lugusid välja imeda või siis mõnest BLOGist lihtsalt varastada (ilma, et ühelegi seadusele tuginevalt saaks hilisemaid sanktsioone rakendada – armas SL Õhtuleht näiteks) ilmutas Postimees minu suhtes positiivsust – vähemalt HIPis blogijale viga ei tehta:
Kuid ikkagi ükskõik kui hea Seadus ka ei oleks, on piiride tõlgendamine juristide teha. Ääremärkusena võib ainult tõdeda, et igasugune BLOGija on praegusel hetkel ajakirjanikuga ja väljaandega võrreldes tühi maa.
Mina ei saa kuidagi olla nõus Kuldari lausega: “Kisti välja ja trükiti, las siis olla.” Enamik blogijad ei pea oma blogi selleks, et osaleda ükskõik millise ajakirjandusväljaande kasumi tootmises ja seda eesmärki blogi tsiteerimine ju kannab. Mida seksikam sisu, seda rohkem lugejaid, mida rohkem lugejaid, seda kopsakamad reklaamisissetulekud, seda suurem kasum. Lihtne!
Blogi on samasugune looming nagu luuletus, laul või maal. Selle loomingu kvaliteedi üle võime muidugi vaielda, aga see ei ole antud juhul ju point. Mina ajakirjanikuna ei pea õigeks sellist jõupositsioonilt suhtumist, et kui me juba ära trükkisime, siis ole vait ja rõõmusta, et me tõime sulle lugejaid juurde. See on ju umbes sama, kui ma lepin kellegagi kokku rääkida off the record ja siis ikkagi tsiteerin loos, panen pildi ja nimegi juurde ning pärast ütlen, et no biggie, saidki kuulsamaks. Pole ju eetiline, või kuidas?
Teine asi on avaliku elu tegelased nagu poliitikud jne. Nende blogi ongi internetti riputatud selleks, et kasvatada lugejaskonda, saada rohkem reklaami. Nemad on ise huvitatud tsiteerimisest, järelikult ma ei pea vajalikuks nende käest küsida. Aga tavaline blogard ei ole avaliku elu tegelane ning eetikakoodeksis on minu mäletamistmööda kirjas, et ajakirjanikud peavad neid kohtlema pisut teiste reeglite järgi, kuna need inimesed ei ole harjunud meediaga suhtlema. Siinkohal me võime muidugi vaielda, kas ajakirjanik ise on avaliku elu tegelane või mitte.
Ja HIPis on varem blogijatest üle sõidetud, aga ju nad siis on õnneks ajaloost õppinud. Sai vist tiba liiga pikk kommentaar kah, vabandused :)