Rahu…

Kui isa (Arnota) tuppa astus, tundus mulle esiti, et ta on väikese sületäie puid toonud. Eksisin – süles oli pea kümme kangi suitsuvorsti. Neist ühe hävitasime kohe (järgneb Eesti alkokatselenduri lõik) Nipernaadi mustsõstraviina kõrvale ära (hea asi, muide, päris maitse tundub olevat), taustamuusikaks hapukapsapoti pladin pliidil. Hirmsat pühad :)

Tore on kuulata ema muljeid Egiptusest ja eriti äge on kuulda kõrvale isa täpsustavaid kommentaare a la “oot, kas see oli sealsamas, kus eelmine kord?”. Ja mis on eriti tore – “süüdi” on nende reiside toimumises eelkõige tööandja, kes annab töötajatele aeg-ajalt võimaluse tunda enda “päris valge inimesena”. Negatiivne külg? Tuleb vist ka ära käia kunagi, et mitte jutust maha jääda :D

Muide, järgnev postitamine saab olema suht juhuslik – puhkus ikkagi ja päris pikalt – 2. jaanuarini. Sellest olen ühe jupi maal (praegugi – thx, “Kõu”), “pildipanka” kaasas ei ole, digikaamerat samuti mitte, öelda ei ole juba ammu midagi… :)

Muide, millal viimane kord sulle _reklaam_ väikese pisara silma tõi? Mul see (via Tehnokratt|del.icio.us).

Ja nüüd sauna (fotod aastast 2003, lumega)…

– –
… ainult rahu. Mul on pööningul sada lühtrit. Vedurit. Jõulukuuske. Või midagi sellist. A muidu soovin teile toredaid pühasid/Jeesukese sünnipäeva. Pühake jalga, puhake hinge (siit-sealt kuuleb, nagu jõuluajal ikka, mingeid üksildusenoote, mille peale tsiteeriks Sammalhabet (Kingpoolt?): “A kes siis meie oleme” :) ).