Jääkülm suvevalgus

Nädalavahetus tõi kaasa paar üllatust – nii head, kui halba.

Film saabus laborist tagasi märkega “Tühi”. OK, fotodest pool oli läbu, ent ikkagi oleks tahtnud näha paari kaadrit, eriti neid, mis olid tehtud enne, kui kaamera minu kätte sattus. Mittevisuaalne e. manuaalne vaatlus teki all kinnitab, et hetkel kaameras olev uus film edasi kerib. Eks näis – tuleb suvaliselt täis plõksida ja laborist läbi joosta, kui seegi tühjaks jääb, siis… siis uurin edasi. Teine asi: tühi või mitte, miks see film mingi jamaga koos oli, on seletatav loodetavasti ainult sellega, et kui laborant nägi, et tegemist tühja filmiga, solgutas ta seda paar korda prükkaris.

Ei, mõeldes positiivselt: tegelikult olid fotod nii geniaalsed, et laborant jättis need endale ja andis mulle mingi vana tühja filmi…

Positiivne üllatus: avastasin nädalavahetusel blogtreest, et Eurovisioon (aka Jugoslaavia lahtised meistrivõistlused punktijagamises) olla toimunud. Juutuub aitas ära vaadata võiduloo ja põhilise favoriidi ja sellega on kokkupuude tolle asjaga loodetavasti ühelpool. Negatiivne on aga aspekt, et paistab olevat kamp inimesi, kes arvavad, et see võistlus millegi poolest tähtis on. Väu. Lugudest: Kreisiraadio lugu oleks võinud olla veel kreisim – aktsenti vähemaks ja liba-slaavikeelt juurde, palun. Teine koht – Iiris(?) – kui juba häälest on kuulda, et tegemist on lapsega, on äkki inimest vara sinna laulma panna?

Veel üllatusi: panime reedel herr Peaprokuröriga oma kogemused joonele… ja mina võitsin! Jõudsin ju teatavasti kod. Tähismaade blokki varem, rohkem ja oluliselt debiilsemate postituste läbi. Ülejäänud seltskonnale tegi asi muidugi muhedasti nalja.

Hea, et Wulffmorgenthaleris on kommentaarimine võimalik: no ei saanud sellele pihta, sest ei tundnud espressokannu ära. Süüdistan pühapäevahommikut ja kohvi nimega “French roast” (haiseb nagu tökat, muide).