0
V1
1
V2
2
V3

Olen pigem vait

photoblog, tavaline, , , ,

Enesevaigistamine oma “kuuluvuse” tõttu on päris veider asi. Samas töötab. Loed näiteks mingit veidralt kriitilist või lihtsalt viltu tekstijuppi asja kohta, millega servast seotud oled (eilsed näited: iPhone, Skype, Ajaveeb 2008… midagi oli veel, ent ununes. Nimekiri on suht piiramatu ja muutuv.), hakkad juba vastu vaidlema ja… siis lööd käega. Sest… milleks?

Kui paistab, et autori või teiste lugejate reaktsioon võivad olla stiilis “Sa oled sellega seotud (järelikult sa ei suuda nii kui nii objektiivne olla)” või otsene “Näe, mingi fänboi sööb sitta aga ikka tuleb kiitma, et käive on vinge”, siis olen ma ju ainult oma aega raisanud.

Või jätan ma kasutamata Unikaalse Võimaluse muuta maailm paremaks?

– –
You can’t fake that special feeling

– –
Punapealkirjaneitsikannet silmates torkas pähe, et “Kõige taga on naine” oleks päris hea tunnuslause reklaamimaks strap-on‘e…

10 thoughts on “Olen pigem vait”

  1. Kusjuures, unustasin ühe asja tõepoolest – “pohhuism”. See on tolle ühiskonnakihi omane tunnus.Neil on küll kõigest väga ükskõik, niikaua, kuni tuba veel soe on, aga tegelikult kardavad oma seisukohta välja laduda, kuna pelgavad “karjast” väljaheitmist. See omakorda tekitab isekust ning passiivsust.

    Aga isiklikult võtab see, kel on midagi varjata. Solvuja solvumine on ikka solvuja probleem, mitte solvaja.

  2. Oh, ma just vaatasin “Sõprade” seda osa, kus Tom Selleck esineb Monica bf-ina ja vuntside üle saab seal kõvasti nalja.

    Ross: [waiting for Rachel and Monica to come out of the bathroom] Good, good, good. So, is uh, was your moustache, did, used to be different?
    Richard: No.
    Ross: Oh. How do you uh, ya know, keep it so neat?
    Richard: I have a little comb.
    Ross: Oh. And what do you call that?
    Richard: A moustache comb.

  3. Mait, okei, kuna su kirjatükk oli tõesti üks tänase hala ajendiks, allusin su provokatsioonile

    “Solvuja solvumine on ikka solvuja probleem, mitte solvaja.” – see on ka selline kaheldava väärtusega seisukoht. Äkki solvajal ikka on mingi probleem – miks ta muidu solvama kipub ja oma probleemi ka teistele laiali jaotab? Ning teatud situatsioonides ei ole mul tõesti mingi probleem kedagi solvata – solvugu, mis see minu asi on, eks. :)

  4. Ka mina mõtlesin kogu aeg, et “pigem olen vait”, sest tihti tundubki see kõige õigem, aga näe, ei saanud vakka olla.

    Olgu tekst milline tahes, alati läheb see ju kellelegi korda, me polegi kõik ühesugused. Seetõttu ei olegi aus näpuga näidata solvajale. Mõtleks nii, et kõik on minu teha, solvumine ka. Tahan, solvun, tahan ei solvu.Aga las solvaja solvab, kui tahab. Vahest tahamegi solvata, nagu Sa ütled:)

  5. psühhoteraapias on üks säärane postulaat, et maailmas on väga vähe solvamist ja väga palju solvumist. lahtiseletatuna siis, et enamikel juhtudel on solvumine tõepoolest solvuja enda probleem – see, mida ta oma väga isiklike kogemustega maailmas solvanguna võtab, võib väidetava solvaja jaoks olla lihtsalt tavaline igapäevane viis enese väljendamiseks. nii nagu mina “säga” kasutan nii mõnegi sõbra suhtes ilma mingitki kalastuslikku solvangut sinna taha mõeldes, tean inimest (ei olnud sõber), kes selle peale solvus, sest oma väga isiklikus maailmas ta lihtsalt jälestab kalu. mina ei saanud seda aga mitte kuidagi teada…

  6. Solvumise-solvamise teemal sõna ei võta.

    Mis aga puudutab strap-on’e, siis palun selle taga Punapead mitte näha. Või kui, siis ainult eritellimusel ;)

  7. Lauri, ehk siin on vahe selles, kas halvastiütlemine oli tahtlik või tahtmatu? Tahtmatu puhul olen nõus. Samas, kui see on tahtlik, siis tuleb see ju ikka ütleja soovist solvata (või oskamatusest viisakalt argumenteerida või pahast tujust, jne). Sageli ei ole ka oluline, kes ette jääb – kõik saavad sama mõõduga.

Comments are closed.