Itaalia ’07, vol.1 – Berliin, Pisa

Kuna ma tõmbasin jälle Eestist uttu, puhkusele, tundub mulle, et on überviimane aeg mullusuvisest Itaaliareisist rääkida. Jagan jutu mitmeks jupiks, et blogi lõbustaks teid automaagiliselt ise, kuniks ära olen. Ära olen, muide, USA’s ning arvestades roaming-hindu, kohalike operaatorite hinnapoliitikat, ajavahet jne. olen enamasti offline ning telefon on väljas. Blogida ilmselt ei jõua sealt – kui mingit wifi’t leian, ehk moblog MOAR’i natuke postitan :)

Olgu, läksime tagasi Itaaliasse…

Toimumisaeg 10.-26. juuli 2007, läbitud punktideks Berliin – Pisa – Viareggio – Cinque Terre (põhiliselt Riomaggiore) – Firenze – Genova – Cinque Terre (seekord Monterosso) – Pisa – Berliin.

– –
Kodu
“Mida sa kirjutad sinna märkmikku?”, küsib Jänx, kui väikese äsjaostetud “taskukapsa” välja õngitsen. Ma ei tea veel. Eks pärast paistab. Etteruttavalt võib öelda, et oli hea idee küll – paljud asjad olidki juba ununenud ning siinsest tekstist on enamus märkmikust ümber kirjutatud, osa piltidele vaadates uuesti meelde tuletatud.

Berliin
…on läbisõiduhoov. Seega topime kotid pakihoidu, bahnime linna (Rivol on tee ilusti selge) ja tutvume kohaliku monumentaalarhitektuuriga – seda siin jagub. Starbucksist haarame muidugi kohvi ka.

[Berliinipilte olen ühe portsu pannud juba varem]

Saksamaal leiame esimese asjana Saturnist (hea nimi, pood on umbes planeedi suurune) ühekordsete kaamerate duubelpaki €9.90 eest. Diil!

Saturnist saab alguse ka minu ja Andrese väike harrastus ühekordsete kaameratega totraid pilte teha. Nendest on paras ports juba flickris üleval: Crap-o-graphy: Trip to Italy ’07.

Suur on ka Dussman – Das Kultur Kauphaus: 4 korrust raamatuid-plaate. Ostud jäävad tegemata kaalutlusel a) mis neid Itaaliasse vedada b) tagasitulles ostame. (eksime – tagasitulles me sinna enam ei satu.)

Sisseelamiseks einestame väikeses, üsna autentses itaalia söögikohas (miinus vanaemalik, selgelt sakslannast kassiirimammi). Meeleolu on kõrge. Ka minul, hoolimata täpselt enne reisi üles paistetanud tarkusehambast, mis piinab üle poole reisi ja vähendab oluliselt minu veinikonsumeerimisvõimet. Õnneks ei lase korralik pesu, desinfitseerimine ja põletikurohi tal hullemaks minna. Ibumax on reisi suurim sõber.

Magamiskoht Schönefeldi lennujaamas on igati turvaline: ööbime Securitase ukse taga (täpsemalt: 3. korrus, koridori lõpp – kui kirju-kaarte tahta saata). Padjaks on magamiskoti ümbrisesse topitud saunalina ja džemper. Hommikul on vanuril (mina) ja ka noortel kondid haiged. Otsustame tagasiteel hostelisse kobida.

Etteruttavalt: lennujaama asemel ööbisime põmst…. raudteejaamas.

Pisa

Enne Pisat lennuk raputab natuke, reisijad kiljuvad, elevus peale nurimagamist on taastatud. Buon giorno! Tõttame aga kohe rongile, seega jääb too torn sirgeks lükkamata.

Esimese ropsuga küsin rongis daamide seltskonnlt, et kas see rong läheb Viamaggioresse, mille peale küsitavad ahhetavad ja väidavad, et nad ei teagi sellist kohta. “Pekki, mille peale me nüüd ronisime? Ja see misiganes liigub juba…” käib läbi pea, ent siis taipan – oli sujuvalt ümberistumisjaama – Viareggio – ja sihtpunkti – Riomaggiore – kokku liitnud. Viimast daamed teavad…