Viskasin eilse toimetuse tänase varna…
Naine* tundis huvi, millised vanasõnad mulle olulised on. Teate, mulle isiklikult tundub, et need Vanad Eestlased, kes kopiraiteritena vanasõnu treisid, olid suht imelikud inimesed. Kui nad olid inimesed. Seetõttu meeldivad mulle pigem “katki tehtud” või “realistlikustatud” vanasõnad a la “Julge hundi rind on haavleid täis” või “Tasa sõuad, aerud mädanevad ära” või “Kordamine on dementsuse vanaema“.
Samuti oli neil probleeme järjepidevusega: hea on asju varnast võtta küll, eksju, ent kuidas nad sinna saavad, kui sa neid sinna ei pane. Näiteks hambaid.
Seetõttu ei ole vanasõnad minu jaoks mingi kontsentreeritud tarkus vaid pigem meelelahutus, mida aeg ajalt (kuri)tarvitada kaasinimeste lõbustamiseks.
Mis omakorda tuletab meelde hiljuti nähtud postkaardi: “My body’s not a temple, it’s an amusement park.”
– –
* Mitte minu naine, üks teine naine – see naine sinu kõrval. Ei, üks teine ja mitte sinu kõrval, tegelikult…
Sa tegid mu päeva a la you made my day!)
Ikka seesama naine
Ma olin tükk aega veendunud, et on olemas vanasõna “Mehe sugulased on nagu jänese tagumine jalg”, aga kust mul see veendumus tekkis, ei tea.
Küll aga on mind eluteel alati aidanud nending “Mida konnem, seda rotem”. Ja see oli vanasõnaraamatu rubriigis “Mõistmata mõistukõnesid” täitsa olemas.
Vaimukas. Kõik on kuld, mis hilgab:)
maalehe esilehel on vist tavaliselt mingi vanasõna, ükskord sattusin nägema ühte numbrit, millel oli kaks. see oli selles suhtes huvitav keiss, et eri maakondade vanarahvas ei olnud ühte meelt. ühes maakonnas teati tarkust, et “ega kalal põle kella kaelas”, samas kui teised vanad eestlased olid kindlad, et “kalal oo kell kaelas”. paistab, et antud juhul olid vanasõnad kogutud enne, kui selles olulises küsimuses oli jõudnud konsensus tekkida.
Kes viimasena naerab, ei saand naljast aru..
härg lasi häda kaevu
Kus häda kõige suurem, seal on kaevud härgi täis
vs
Suur härg ajab kaevu lõhki