Ajalootund, 15. rull
Ahjaa, meid reedel ummikusse uputanud Londoni taksojuht oli ca 120 a vana ja vaidles oma naishäälse GPS-iga. Me hoolikalt ettetellitud muretusvaru 0,4-ni kulutanud ja napilt enne Expressi väljumist jaama jõudnud, õhkus ta näost häirimatut, heasüdamilikku “but of course, Margaret*, me love, I was right, again“-ät(t)itjuudi.
Homme aga jagatakse Vabadusväljakul laiali 30kg võitalonge. Linnakassast kulub vaid tühised 650 000 krooni. Kiirustage, seltsimehed unetud…
*või mis iganes nimega need hääled GPS-ides on.
minu omas on Urve
Mul torkas miski läbi kopsude, kui seda ruudulise seelikuga tydrukut all vasakul nägin. Ma algul mõtlesin, et ei kirjuta, aga siis mõtlesin, et tyhja kahh. Kirjutan. See seelik oli igahommikune pisarakiskuja, kuni ema sellest lõpuks midagi mini ja moodsa vahepealset õmbles. Olid ajad.