1862.

Tšehhi on ju tore riik, ent kui sa oled juba jõudnud harjuda, et “toas” ei suitsetata, võtab ikka verd köhima küll. Lisame siia konditsioneeritud hotelli, õlle ja üksteisest ülekarjumise ning tulemuseks on huvitav, eneselegi võõras tämber. A noh, ega ma siia laulma tulnud.

Õues oli paar kraadi külma ja paar päikesemomenti. Nagu kevad, õnneks mitte _see_ Praha kevad…

Muide, kui teil tekib kunagi võimalus Ben Hunt-Davis‘t kuulama minna, haarake võimalusest – äge tüüp. Boonusena saate päris olümpiakulda oma higiste pihkude vahel veeretada…