1876.
Ilmutatud filmi esimene kaader. Rohkem kui pooled on praktiliselt täiesti haihtunud. Kahju aga ega’s midagi, tuleb uus (test)film käppelt pildistada.
Käes on jälle see aeg, mil saab fotogaleriid lapata ja mõelda, et mis kuradi maailmas me küll elame: World Press Photo võitjad on valitud. Ja et tegemist on pressifotoga, võite ise arvata, mis värv/substants prevaleerib. Samas loodus ja sellised keigarid on päris muhedad.
Fotodest ja tajust veel. Sattusid ette ca 1949 tehtud värvifotod Londonist. Kui mustvalged fotod on ajus märgistatud selgelt “arhivaalidena”, siis värvilise peale hakkas justkui mingi teine mootor tööle – et “oh, oot, siin ma olen ju olnud, nüüd on säänne ja määnne seal”. Veider.
Ja märkus iseendale: tasub teha paremaid pilte. Siis vähemalt pole rahast kahju, kui laboris tavapärase skänni asemel kogemata terve filmi printi lükkad. Samas, olgem ausad, kräpp suurelt (A5) paberil on ilusam kui kräpp arvutiekraanil.
tead, minule see pilt meeldib. Kogu selles suures hallis see pisike sissesulanud “käpajälg” annab justkui lootust, et ühel päeval on jälle kõik värviline.
see on väga hea pilt
Keegi oli seal…