It’s bloody easy.
Oma verd olen ma alati kartnud, vähemalt suurtes kogustes – seetõttu pole ma end eriti ka torkida lasknud. Ja seetõttu, et ma kardan, läksin täna verd andma (punkt sõitis piisavalt õuele ka, mugav).
Oli… ükskõik. Ei valu, ei pildiviskamist, ei halba tunnet. Paar tundi hiljem raamatupoe trepist ülesjooksmine tuletas veidi meelde, et sai käidud.
Nojah. Eelneva närveldamise käigus suutsin vaid unustada küsida, et mis grupp mul siis on.
Clap :)
Doonoritunnistuse rahakoti vahele saab vist endiselt pärast 3ndat korda? Igaljuhul selle peal on su doonori number ning selle numbri ning ID-kaardi abil saab e-Doonorisse sisse logida ning kõiki oma vere/vereandmise andmeid näha.
Aga noh, 3nda korra peale vast jääb juba veregrupp niisama ka meelde;)
Vanasti (no aastat viis tagasi) anti verekeskuses esmaannetajetele mingi tunnistus pihku. Tänukiri vms. Too kord vaatasin kadeda pilguga pealt, et korduv-annetajaid ei poputatudki. Nüüd siis vist esmaannetajtele tänukirja enam ei anta. Või siis neis liikuvates verekogujates ei anta. Või tõmmati sind hoopis konkus otsa – põhjust uuesti tulla.
Aga kas kommi vms nänni anti?
Nänni anti, kohvi ka küpsiseid ka :)
sepppp, mai hiiro :*