Siiralt kahepalgeline.

Presidendi perel ja nende pressišefil on õigus – rangelt võttes pole Juulia Ilvese vastu ülekaalukat avalikku huvi, mis õigustaks tema portreteerimist vastu tahtmist. Seetõttu me seda ei tee*. Kuid loodetavasti astub noor naine siiski ühel hetkel enda valitud väljundis ise avalikkuse ette, sest tema suhtes on suur avalik uudishimu. Siiralt.

Lugesin meie uuriva ajakirjanduse lipulaeva EE lugu “Presidendi salapärane tütar” ja mis ma oskan öelda…

Lühidalt: Ei huvita. Siiralt.

Pikalt: Palju õnne, olete leidnud taas teema, mida hapukurgihooajale vastu minnes hakata “üles töötama”, sest, siiralt, eelkõige huvitab tütarlapse isik… las ma parandan ennast: eelkõige huvitab teid müüdav lugu ja antud juhul on lihtsalt piisavalt märksõnu, mida supi sisse visata, piisavalt. Ja lugu te üles ehitate:

“vaikusemüür tuttavate hulgas” – seega, te ikkagi nuhkisite?
“pressiteade Kadrioru õnnistusel” – poleks seda väljastatud, oles saanud süüdistada kinnimätsimiskatsel
“süütud noorteajakirja küsimused… keelduti kategooriliselt” – oh, please…
paralleel Luukasega – ta on vanem ja töötab end (tõenäoliselt) teadlikult avalikkuse silmis üles. Me veel kuuleme temast. Aga nagu päevadki, pole ka õed vennad…

OK, aga ma ju lugesin seda, eksole. Järelikult huvi on? Vale. Klikkima pani mind pealkirjal ainult sõna salapärane. Loost endast ilmnes, et salapära polegi, on ainult EE püüdlus SLOlehest mitte maha jääda. Seega, 1:1 – mu kliki saite kätte, lugupidamatuse samuti.

* “Seetõttu me seda ei tee” = paar lehekülge teksti. Huvitav, palju siis veel tähemärke kuluks, kui te seda teeks…