Promosoom

Mingi hetk märkasin, et mõningad twitteriloedis olevad intellektuaalid soovitavad lugeda Siim Nurkliku lugu Ekspressist. Algus oli tavapärane kuni…

…ja on täiesti võimatu eitada, et aset leidnud majanduslangus on Eesti riigi viimase kümnendi poliiti­lis­te valikute ja majandusliku ideoloogia otsene tagajärg.

A kui ma julgen eitada seda, hoolimata väidetavast võimatusest (esiteks, mulle lihtsalt ei meeldi absoluutsed väited reaalteadusest väljaspool – need on kuidagi… kirjanduslikud) ja julgen ka soovitada vastukaaluks lugeda nt Joakim Heleniuse intekat? Mis sellest, et erinevalt EE loost on sel artiklil ainult 1 kommentaar*, mille puhul ma ei saanudki aru, kas inimene on anti-irooniline või poolearuline.

Ei noh, ega Nurkliku lugu halb ole – tõstatab küsimusi küll. Raha on lämmatanud kultuuri. Inimesed rõhuvad tarbimisele (miks seda valitsuse süüks pannakse, ma ei saa täpselt aru). A vastuseid on na vähevõitu. Näiteks, kui palju peaks kultuurile eraldama riigikassast, et rahul oldaks? Kas seda osa võiks suurendada meditsiini- või peaks seda tegema kaitse-eelarvest? Kuidas peaks poliiteliit kultuuri promoma? Miks me nad sinna valime, kui nad seda ei tee? Kas ärikatelt peaks raha ära võtma ja jagama selle kirjanikele? Kas mina võiks jagada? Kas sammas on kultuuriobjekt, poliitobjekt või majandussubjekt. Kas etendusele pileti ostjat võib nimetada tarbijaks, või on see liigselt tarbimiskeskne? Kuidas peaks kvalifikatsioonitu, töötuks jäänud ehitaja end toitma Viru Säruga. Mitu raamatut peaks Nurklik välismaal müüma, et hoida Eesti väliskaubandusbilanss positiivne? Ja palju nende puude mahavõtmisega siin inimesi tööd saaks (me ju ei telliks raamatuid Hiinast, sest sealt saab odavamalt, eks) jne, jne…

Hea küll, enamus neist küsimustest on samuti retoorilised. Või demagoogilised.

A mis siis, kui noorkirjaniku lugu on üllitatud pigem tarbimise suurendamiseks – et tema esikromaani ostetaks? :)

– –
* Maailma Kõige Kurvem Link